Mis on ülestõusmispühades kõige olulisem? Kaks erinevat küsimust, aga vastus on üks – Jeesus Kristus. Tema kannatamine, tema ülestõusmine. Miks?
Maailmakord, kus elame, ei ole ideaalne. Jah, öeldakse, et see on parim võimalikest. Aga siiski on lõpmata palju valu, kannatust, surma. Kas see peabki nii olema? Ülestõusmispühades on Jumala vastus: ?See ei pea nii olema, see ei jää nii!? See on lõpetatud Jeesuse ristil. See on võidetud tema ülestõusmises.
Jeesuse Kristuse surm ja ülestõusmine on meie pärast sündinud. ?Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et tal oleks igavene elu!?. Jeesus küsib sünnist saadik pimedalt, kelle ta nägijaks oli teinud: ?Kas sa usud Inimese Pojasse?? Kes usub Temasse, see ei saa jääda endiseks. Usk Kristusesse on terav vapustus, see on võrreldav maavärinaga, mis sunnib inimest põhjalikule sisemisele pöördumisele. Usu kaudu kogeb inimene oma tõelist suhet Jeesuse Kristusega.
Eestlaste keskel pärast Põhjasõda aset leidnud vennastekoguduse ärkamisest on avalikkuse ees üsna pisut räägitud. Aastatel 1729-1730 jõudsid Liivi- ja Eestimaale vennad Herrnhutist Saksamaalt. Nad olid lihtsad käsitöölised. Aga neil oli kaasas rõõmusõnum: ?Jeesus Kristus on sinu eest surnud ja üles tõusnud. Sa oled Jumala laps. Kas sa usud sellesse?? See sõnum levis kui kulutuli. Sest inimesed vastasid: ?Jah, usun!? Me ei või alahinnata selle ärkamisaja mõjusid meie rahva edasisele saatusele. Rõõmus sõnum raputas väga suurt osa siin elanud inimesi. Talupoeg ja mõisnik istusid kõrvuti palvetunnis. Nad said vennaks. Kõik algas sellest, mil inimesed ütlesid: ?Jah, usun!?
Mis on see sõnum, mis võiks täna meie rahvast sisemiselt uuendada, lõhestatud ühiskonna sisemiselt ühte liita? Senised pakutud rohud ei ole aidanud. Ei Euroopa Liit ega keegi muu ei saa meid selles aidata. Võti on usus. Usus Jeesusesse Kristusesse. Tema on elus, tema on Elu, mis teeb meidki elavaks.
Jõgeva Maavanem Aivar Kokk ütles hiljutisel kokkusaamisel kirikute esindajatega õigesti: ?Inimesed vajavad kirikult head sõnumit.? Ülestõusmispühades puutume kõige sügavamalt kokku selle hea sõnumi saladusega. Jumal, taeva ja maa Looja, on oma Pojas ??alandanud iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani?. Ja see kibe kannatamine ja surm on saladuslikul kombel muudetud meie eluks, meile, kes usume Tema pojasse Jeesusesse Kristusesse. See ei ole mõistusega haaratav. See on ainult usu kaudu vastuvõetav. Jeesus suri kõigi inimeste eest. Ta tõusis kolmandal päeval üles ja ülendati Isa paremale käele. Mitte keegi ei saa temast mööda. Ta ei surnud mitte omaenese au pärast, vaid armastuse pärast meie vastu. Ta on tõesti ?Inimesearmastaja Jumal?. Me arvame, et ükskõik, mis usu valime, see on eraasi. Jah, meil on see vabadus. Aga meile ei ole antud ühtki teist nime taeva all, kelles päästetakse. Kas sa usud Inimese Pojasse? Tema suudab päästa!
Ülestõusmispühades on rõõmusõnum igale üksikule inimesele, aga rõõmusõnum on see ka rahvale. ?Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete, ja mina annan teile hingamise!? See inimene, kes Jumala Pojale oma lootuse paneb, ei pea häbisse jääma. Nõndasamuti rahvas, kelle jõud on üles tõusnud Issandas, ei saa hävida. Kannatusel ja valul, isegi mitte surmal ei ole meie elus viimast sõna. See sõna on Jeesusel Kristusel.
Nõnda on meie ees valik. ?Vali nüüd hea, et sa võiksid elada,? soovitab Jumal meile. Soovin, et sa võiksid vastata: ?Jah, Issand, ma usun!? Siis sa võid kogeda, kuidas usu läbi toimivad suured asjad. Ja seda mitte kõrgel ja kaugel, vaid su oma enese elus. Sinu sees ja sinu ümber. Ülestõusmisaeg suunab meid sisemisele uuenemisele. Aga ülestõusmine, mis südames aset leiab, ei piirdu aegade ja aastatega, päevade ja kuudega. See on kui vulisev allikas, mis kannab igavesse ellu.
Õnnistatud ülestõusmispühi!
AIVO PRÜKK,
EELK Maarja-Magdaleena koguduse diakon
