Eestimaa Talupidajate Keskliit tunnistas tänavu parimaks tootmistaluks Jõgevamaal Nõmavere külas asuva Uue-Nõmme talu, kus peremeheks-perenaiseks on Tarmo ja Anne Orr.
“Me siin rohkem vaikselt omaette toimetame, aga eks hea meel oli tunnustuse üle ikka,” ütleb Uue-Nõmme talu pererahvas suvistelt talupäevadelt toodud tunnuskirja ja koos sellega kingiks saadud lambanahka silmitsedes. “Tänavu on tibud veel kokku lugemata,” märgib perenaine Anne. “Hakkama oleme seni saanud. Üritame õigeid otsuseid vastu võtta,” lisab peremees Tarmo.
Linna poole ei tõmba
Uue-Nõmme on Tarmo isakodu. Ema kodu, kus ta üles kasvas, asub paari kilomeetri kaugusel. Kui mõni aasta Esku riigimajandis töötamist välja arvata, võib liialdamata öelda, et Tarmo senine elu ongi möödunud peremehena omal maal. Tihemetsa tehnikumis õpitu on siin kasuks tulnud. Perenaine Anne on samuti maatüdruk, pärit Viljandimaalt Leielt ning õppinud agronoomiks. Mõlemad kinnitavad, et talu kui selline on nende jaoks nüüd juba elustiil, ent praegu enam otsast alustada ei julgeks.
Maad on Uue-Nõmme talul praegu koos rendimaadega 250 hektarit. Lisaks talule on omakülamehe Heiki Areniga kahasse moodustatud ka osaühing Esku Agro ning sellel kokku 200 hektari jagu maad. Talu põhitegevuseks on teravilja- ja rapsikasvatus. Alates 2000. aastast osutatakse suure veoautoga transporditeenust teravilja ja väetiste veoks, talvel lükkab üks traktor Põltsamaa linnas lund.
“Linna poole meid ei tõmba,” kinnitab Uue-Nõmme pererahvas justkui ühest suust. Kuigi tunnistatakse, et kerge pole just olnud, kaalub ise otsustamise võimalus ning maaelu vaikus ja rahu kõik üles. “Käsumajandus mulle kohe sugugi ei meeldiks ja kusagil liinitööl ennast ka ette ei kujutaks, olen ikka oma peaga mõelda tahtnud,” ütleb Tarmo, kes eelistab priiks jääda ka igasugustest erakondadest ja parteidest.
Töötegemist peab õppima
Tarmo oli alles poisike, kui ta vanemad 1976. aastal praegusele Uue-Nõmmele kolisid ning käest läinud eluaset kohendama hakkasid. Kui isa mõne aasta pärast suri, tuli traktoristist emal üksi pere ülalpidamisega hakkama saada. Hiljem jäi majapidamine ema kõrval Tarmo kui pere noorima hooleks, kui õde ja vend kodust juba välja läinud olid. “Täiesti iseenesestmõistetav oli, et näiteks sõnnik tuli enne ikka ära loopida, kui Põltsamaale kinno minema hakkasin,” meenutab Tarmo ning ütleb, et oma talu pidama asudes tuligi esmalt just töötegemist õppima hakata. “Tänapäeval tahavad kõik direktoriteks ja asjameesteks õppima minna. Õnneks on hakatud viimasel ajal küll rohkem oskustööliste koolitamisest rääkima,” ütleb Tarmo.
Oma talus alustati kõigepealt kümne hektariga. „Millestki tuli ju elada, kui juba olime otsustanud maale jääda. Oleme praktiliselt nullist peale hakanud, ei olnud me ka mingil kõrgel ametipostil, et alustamiseks eeliseid oleks olnud,” räägib Tarmo. Pärast Esku riigimajandi likvideerimist õnnestus oksjonilt omandada Belarus-traktor ja kombain Niva. Siis osteti laenuga lisaks külvik ja kultivaator, käendajaks Jõgeva Taluliit. 2000. aastal osteti Sapardi-programmi abiga uus traktor ja külvik. Kolm aastat tagasi soetati uus saksa päritolu Claas-kombain.
“Kõik käib millegi arvelt. Nagu raha pisutki rohkem tekib, on see saanud enamasti tehnikasse investeerida. Vanade masinatega ei tee midagi. Enne ikka tootmine käima, enda heaoluks oleme seni raha raisanud minimaalselt,” räägivad Orrid ning ütlevad, et praegu igatahes niipea mingitele investeeringutele mõelda ei taha. “Loodetavasti tuleb paremaid aastaid, kui tänavune oli. Küll me hakkama saame. Möödunud aasta tunduski kuidagi liiga hea,” tunnistab Tarmo. “Peaasi, et päkapikud pankrotti ei lähe,” ütleb Anne seepeale muiates.
Palgaga ei tohi nöökida
Põllupinnad on praeguseks õige suureks saanud nii maid juurde ostes kui ka rentides. “Siiamaani on meil toredad rentnikud olnud. Või oleme ise inimesed,” naerab Anne. Ennast nimetab ta osaühingu agronoomiks ja varustajaks, kellel ka üksjagu paberimajandusega tegelda tuleb. Osaühingul on kaks töölist ning hooajal abiks mõni naabrimees. “Tööjõuga meie kandis õnneks probleeme pole, muidu räägitakse küll, et maal pole õigeid töömehi kusagilt võtta,” kinnitavad Orrid ning kiidavad oma naabrist abimeest, kaheksa lapse isa Andrus Pensat. Noorukest Siim Jürgensit, kes Pilistverest Uue-Nõmmele abis käib, peavad Orrid kohusetunde ja töökuse poolest praegusaja noorte seas üldiselt lausa omaette nähtuseks. “Hakkas meil praktikal käima, kui Põltsamaa Ametikoolis õppis, ja jäigi,” räägib Tarmo.
Töömehe ja ülemuse suhet Uue-Nõmme pererahvas ei tunne. “Oleme rohkem nagu sõbramehed. Igaüks on natuke direktor ja natuke töömees,” ütleb Tarmo. Ühes on aga Anne ja Tarmo kindlad – palka tuleb abilistele korralikult maksta. “Elame kasvõi ise viletsamini, aga palgaga teisi nöökida ei tohi,” ütleb Anne.
Põllumehe rõõmud
“Põllumehel on lihtsad rõõmud: kui teravili ilusasti koristatud saab, külvid kevadel korralikult tehtud, vihma just õigel ajal tuleb ja nõnda edasi. Ilm ongi see kõige suurem aktsionär,” tõdeb Uue-Nõmme peremees. Asjaajamist ja korraldamist olevat aga selle nimel, et kõik sujuks, sedavõrd rohkesti, et kunagi ei tea õieti, mis järgmine päev toob. Loota peale iseenda ja abikaasa pole kellelegi. “Peaasi, et mõtted ja ideed otsa ei saa,” leiab Tarmo ning tunnistab, et tänavu olevat vahepeal vägisi nii kippunud minema.
Rapsi suhtes on Uue-Nõmmel Weroliga leping ning müümisega probleeme pole. Teravili on praegu suuremalt jaolt laos. Tuleb oodata, millal õige hinna kätte saab. Kui keegi arvab, et talupidajal on tänapäeval talvel puhkus, siis ta eksib kõvasti. “Kui ma töölt ära tulin, arvasid töökaaslased, et ju mul talvel ikka igav hakkab. Tegelikult on siis peaaegu sama kiire kui suvel. Kõik need firmaga seotud asjaajamised, oma elamise remontimine, kevadeks ettevalmistused ja nii edasi,” räägib Anne. Kui juhtub olema tõsisem talv, tuleb Tarmol lumelükkamistki rohkem. Möödunud talvel seda tööd eriti polnudki. “Näe, raha sajab taevast alla, aga ära sulab ka kohe,” naeris siis Tarmo, kui mõnel päeval lund juhtus sadama.
Orride peretütar 20-aastane Kristiina on Tallinna Ülikooli teise kursuse tudeng, õpib inglise keelt. Praegu on vara öelda, kes temast tulevikus saab. Igatahes on ta sama maalembene kui ta vanemadki. “Igal nädalavahetusel on Kristiina koos oma noormehega kodus ja näpud mullas,” räägivad vanemad. Noored ei pelgavat ühtegi tööd. Peale selle kasvatavad kahekesi küüslauku ja peavad tšintšiljasid.
“Siin on ju tegus kant, mitmete suurte firmade kõrval on saanud ka väiksemad ellu jääda,” kinnitab Tarmo. Pealegi on nii Nõmaveres kui ka paari kilomeetri kaugusel Eskus noori peresid päris palju ning Esku suurtes kortermajades ei ole tühje kortereid nagu mujal mitmel pool. “Et Eskus on kohapeal kool ja lasteaed, see paneb elu oluliselt paika. Ja eks Põltsamaa linna lähedus on ka suur asi,” leiab Uue-Nõmme pererahvas.
iiiii
VAIKE KÄOSAAR
