Elmar Saar, talumees Kaareperest:
?Kindlasti vajab, sest ma ei taha isegi mõelda sellele, et meie emakeel ja koos sellega ka eesti rahvus võiks kunagi kaduda. On kuulda kartust, et eesti keel võib asenduda inglise keelega või meie ilus emakeel mugandub mingiks eesti ja võõrkeelte seguks. Olen maainimene ja arvan, et võõrkeelestumise oht on rohkem suurtes linnades, aga meie räägime oma kodust maakeelt edasi. Loomulik, et meie keelde lisandub üha rohkem uusi sõnu, kuid need peaksid olema eestipärased. Polegi kuigi ammu, kui elektrilist habemeajamisaparaati hakkasime nimetama pardliks. Suupäraseks on saanud veel teisigi uudis- ja unarsõnu. Kuni eesti keel areneb, jääb ta püsima.?
Rein Reimets, helitehnik Tabiverest:
?Meie emakeelt võiks küll rohkem kaitsta, see on juba liiga palju risustatud võõrkeelsete sõnade ja väljenditega. Varem vene, nüüd inglise keele mõjul. Oleme läinud oma keelekasutusega ühest servast teise, võinuks kuskil vahepeal pidama jääda. Aga näib, et see ühest äärmusest teise minek on saanud meil tavaks ka teistes valdkondades. Ega siis keegi teine tule meie emakeelt kaitsma ja hoidma, see jääb ikka meie mureks. Olen märganud, et vähemalt minuealised räägivad eesti keelt ilusamini ja puhtamalt kui varem. Enam ei kiruta ega ropendata nõnda palju kui vene ajal – ju siis pole vandumiseks enam põhjust. Üha enam soovitakse pidudel ja tantsuõhtutel kuulda eestikeelseid laule ? eks seegi näitab, et ka noored hakkavad eelistama eestimaist.?
Ene Sööt, raamatukogutöötaja Kuremaalt:
?Kui jälgida raadiost, telerist või ajalehest mõne inimese juttu, siis selgub, et ega eesti keelt enam päris hästi ei osata. Eestlaste lauseehitus ja sõnavara peaksid jääma ikka meie keelele omaseks. Loomulikult säilib ja areneb keel ainult siis, kui tuleb juurde uusi sõnu. Neid aga ei tuleks võtta mõnest muust keelest, vaid mugandada eesti keelde nii, et sõna tähendus oleks eestlastele arusaadav. Meil on olnud ja on palju häid keele- ja kirjamehi, näiteks Ain Kaalep, kelle loodud uudsed sõnad oleme omaks võtnud. Kaunis ja rikkas eesti keeles kirjutajat pole meil vaja kaugelt otsida – eesti keele üks paremaid tundjaid ja kasutajaid on Betti Alver. Meie emakeel vajab kaitsmist, sest oleme hakanud sellesse küllaltki hooletult suhtuma.?
Inga Männiste, Katriini ema Jõgevalt:
?Kui meie emakeelt võrrelda mõne muu, näiteks inglise, saksa või vene keelega, siis eesti keel on minu jaoks niivõrd ilus, et kahtlemata tuleb seda hoida ja kaitsta. Nagu kõike elusat ja ilusat, peame hoidma ka oma emakeelt. Seda enam, et võrreldes teiste riikide ja rahvustega pole eestikeelseid ja – meelseid kuigi palju. Paratamatult ei saa me üha rohkem peale tungivate võõrkeelte mõjust üle ega ümber. Üha rohkem mõjutavad meie keelekasutust arvutid, igasugused e-mailid ja SMSid. Neis pole enam vahet suurel ega väikesel algustähel, ei kasutata kirjavahemärke ega täppidega tähti ja “Õ” tähte pole seal ollagi. Juba seitsmendat korda tähistame Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval emakeelepäeva. See päev on väärt tähelepanu ja austust.?
Vaike Makarevit?, sotsiaalhooldaja Jõgevalt:
?Tosin aastat tagasi tundsin meie emakeele kaitsmise vajaduse üle palju suuremat muret kui praegu. Siis oli karta, et eesti keele kindlad kaitsjad võivad jääda vähemusse, kuid nüüd saab olla kindlam, et Eestimaal ei kaota selle põlisrahva keel oma tähtsust. Eesti keel on meie riigikeel ja kehtib keeleseadus. 1999. aastast alates tähistame 14. märtsil emakeelepäeva ja heiskame sini-must-valge lipud. Loodan, et iga aastaga tuleb juurde neid, kes peavad seda päeva tähtsaks ja lipu heiskamise vääriliseks. Eesti keel ei kao kuhugi, kuid kindlasti ta areneb ja ka muutub. Igal põlvkonnal on olnud oma keelekasutus. Eks släng ja ka võõrsõnade mõistlik kasutamine rikasta keelt.?
Kalle Kesamaa, Soome tööle läinud ehitaja Jõgevalt:
?Olen kasvanud kakskeelses, vene ja eesti keelt rääkivas perekonnas. Alati on olnud mu meeliskeeleks minu ema keel, küllap seetõttu oskangi eesti keelt kõige paremini. Eesti keel ja grammatika on küllaltki lihtne, see ei valmista mulle mingit raskust. Ropendamist ma ei salli, kuid mõnikord, kui enam muidu ei saa, teen seda vene keeles. Eestis peaks saama kõiki asju ja kõikjal ajada eesti keeles, kuid õige mitmes ameti- või riigiasutuses ei osata suhelda eesti keeles. Ometigi kehtib meil juba ammu keeleseadus. Ma ei mõista ainult vene keelt rääkivaid inimesi, kes on elanud siin juba kümneid aastaid, kuid pole paari eestikeelset lausetki selgeks õppinud. On ju täiesti loomulik, et kui elad või töötad mõnes teises riigis, pead õppima vähemalt veidike ka nende keelt mõistma ja rääkima.?
ARDI KIVIMETS
