Nii mõnelgi lugejal tuleb nüüd muie suule ja mõte pähe, et tegemist on suurusehullustusega. Kas ikka on? Miks meie ei võiks endale julgeid sihte seada?
Eestil on olnud viimase 15 aasta jooksul palju ilusaid võite. Lisaks spordile oleme olnud parimad Eurovisioonil, tantsu-ja lauluvõistlustel. Aga me ei pea ka silmi maha lööma oma majandussaavutuste pärast. Oleme reforminud totalitaarsest riigist kaasaegse lääne demokraatia, kus inimõigused ja põhivabadused on au sees. NATO täisliikmeks saamine oli kahtlemata üks suurimaid Eesti välispoliitilisi võite. Ja seda mitte ainult julgeoleku kindlustamise pärast. Selle ajaloolise sündmuse tähtsus on selles, et kuni viimase hetkeni, ehk kuni 2002 aasta Praha tippkohtumiseni, ei uskunud paljud meie toetajad tegelikult NATO laienemisese võimalikkusesse Balti riikidesse. Aga ometi see sündis. Ja suurelt osalt tänu meie visadusele, üle 10 aasta kestnud järjepidevale tööle suure eesmärgi saavutamisel. Täpselt nii, nagu Kristina olümpiakuld sai võimalikuks, võttes aega rohkem kui dekaadi.
Meil peab olema eesmärk Suur ja kõrge. Selle nimel tuleb töötada. Täna oleme Euroopa Liidus. Meie edusammud on ühest küljest märkimisväärsed. Eesti konkurentsivõimeline majandus ja infotehnoloogia laialdane kasutamine on teada-tuntud asjad. Aga me edukus on suhteline. Meie majanduskasv on küll 10%, Saksamaal vaid 2%. Aga ometi ei tee kõrgem protsent meid jõukamaks absoluutarvudes. Meil on pikk tee käia selleks, et jõuda Euroopa Liidu tippu kõikide näitajate poolest.
Me ei tohi leppida sellega, et Euroopa Liidu võrdlusandmetes oleme keskpärased või pahatihti kusagil viimaste hulgas. Me peame välja rabelema AIDS-i, narkomaania ja enesetappude nimekirjade esikohtadelt. Me ei saa end lõpmatuseni õigustada, et oleme Euroopa Liidus uus ja vaene riik ja teistel meiesugustel läheb veel halvemini. Samuti ei tohi jääda loorberitele puhkama õigustusega, et oleme nüüd Euroopa Liidu liige ja peame saama niinimetatud ?vanaks ja stabiilseks? liikmeks ning meie ülesanne on vaid tuua organisatsioonist tulenevad hüved eesti rahvani. Sellise mentaliteediga ei saa leppida. See peab muutuma nii poliitilisel kui ka ametkondlikul tasandil. Me peame olema parimad. See eesmärk peab olema järjepidev läbi erinevate valitsuskoalitsioonide ja parlamendikoosseisude.
Eesmärk olla parim ei tohi olla vaid eesmärk eesmärgi enda pärast. Täna on Euroopa Liidus 25 liikmesriiki, kes on omale ühiselt seadnud eesmärgiks olla aastaks 2010 maailmas kõige konkurentsivõimelisem piirkond, kelle majandus tugineb teaduspõhisele arengule. Selle poole liikudes tegutsevad kõik liikmesriigid koos, kuid samas konkureerime jätkuvalt ka üksteisega Euroopa Liidu sees. See on kahekordne koormus, kuid eesmärgi saavutamisel on ka rahulolu seda suurem. Eelkõige tähendab see kodanike elujärje tõusu. Kui Eesti on parim Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas, siis see tähendab seda, et meie inimestel läheb väga hästi. Kuid mitte ainult. Kui me suudame endale teadus- ja arendustegevuses seada kõrgemad eesmärgid ja nende elluviimiseks kõik jõuvarud koondada, siis ei tee see tugevaks mitte ainult meid, vaid kogu Euroopa Liit saab sellest kasu.
Toon siinkohal näiteks geenitehnoloogia ja biomeditsiini arengu. Mõne aasta tagused suurepärased algatused on soiku jäämas. Miks? Mis siis veel, kui mitte need nimetatud valdkonnad on 21. sajandi ühed suurimad väljakutsed kogu inimkonna jaoks. Mis on see, mis takistab Eestil täna olemas nendes valdkondades liider? Kusjuures meil on täna selleks olemas arvestatavad teadlased ja mis eriti oluline, vajalik seadusandlus. Vaja on ainult poliitilist otsust, mis põhistaks geeniuuringud ja biomeditsiini kui prioriteedi järjepidevuse. Ärme unustame, et Nokia ei tekkinud Oulust tühjale kohale, vaid ikka teadusele ja selle korralikule rahastamisele tuginedes.
Eesti peab ajast ees käima selleks, et ajast mitte maha jääda. Selleks, et me 15 aasta pärast ei peaks endiselt teiste sabas sörkima, peame täna seadma lati silmapiirist kõrgemale.
KRISTIINA OJULAND
Riigikogu liige, Reformierakonna aseesimees
