Eelkõige just stabiilsust ja kindlust homse suhtes, sest viimase aja sündmusi arvestades ei olnud töötajatel sugugi teada, kui palju jätkub raha loomadele toidu ostmiseks.
Ja veel vajab loomapark üsna paksu rahakotiga peremeest, kes suudaks investeerida hädavajalikud summad. Kohalike omavalitsuste rahast selleks poleks jätkunud. Sest nende rahakott jääb liiga kõhnaks. RMK ehk riik peaks hea peremehena suutma tagada loomapargile stabiilse ja rahuliku elu. Varem kümneid miljoneid inimeste ja looduse sinasõbraks tegemiseks investeerinud RMK peaks Elistverega kenasti toime tulema. Mis saab aga siis, kui RMKd hakkavad raputama uued struktuurimuudatused? Või leiab kunagi mingi uus valitsuskoalitsioon, et loodusharidusele polegi mõtet raha kulutada. Mis saab siis Elistverest? Kas kordub mullune stsenaarium? Jäävad loomad siis ainult kohalike omavalitsuste ja vabatahtlike annetajate rahast sõltuma? Kui palju me saame üldse loota inimeste kaastundele, halastusele ja üllale soovile annetada endast nõrgemate hüvanguks? Kas sellele saab üldse loomapargi tulevikku üles ehitada?
Need on praegu ehk kiuslikud küsimused, kuid inimesed ootavad ka neile vastuseid.
5. aprill 2008. a
