Väitega, et suurema abiraha korral eelistab töötu tööleminekule kodus istumist, õigustavad meie riigivalitsejad abiraha ja hüvitise mittetõstmist. Kui poliitikud ise tõsimeelselt oma juttu usuvad, on võimalik ainult üks järeldus ? nad peavad oma rahvast laiskadeks ja logarditeks.
Eesti tööturupoliitika on kogu iseseisvusaja vältel olnud krooniliselt alarahastatud. Mõned asjad on tegemata siiski mitte raha, vaid tahtmise puudumise tõttu. Töötu abiraha tõstis viimati Mart Siimanni juhitud valitsus ja alates 1999. aastast on see vaid häbiväärsed 400 krooni. Eesti Ametiühingute Keskliit on igal aastal nõudnud töötu abiraha tõstmist, kuid kõik ametiühingute põhjendused on kõlanud kurtidele kõrvadele. Ükski pärast 1999. aastat võimul olnud neljast valitsusest pole vaevunud suurendama töötu abiraha isegi mitte tarbijahinnaindeksi tõusu võrra, olgugi et seda nõuavad rahvusvahelised normid ning kuue aastaga on elu Statistikaameti andmetel kallinenud ligi veerandi võrra (23,8%).
2000. aastal hakkas tööpuuduse kõver langema, sellega kaasnenud abiraha saajate arvu vähenemine on võimaldanud riigil kokku hoida sadu miljoneid kroone, mida oleks saanud, kui oleks tahetud, kulutada meetmetele, mis aitaksid töötutel uue töö leida. Seda meie poliitikud ei teinud, kurtes samal ajal aktiivse tööturupoliitika alarahastamise üle. Ka Euroopa Komisjon heitis oma äsjases hinnangus Eestile ette, et riik pole astunud piisavalt samme tööhõive suurendamiseks.
Töötajate kindlustunne on suurenenud ja töötute olukord veidi paranenud vaid tänu sellele, et 2001. aastal võeti vastu töötuskindlustuse seadus ja 2003. aastal hakkasid töö kaotanud inimesed saama töötuskindlustushüvitist. Mullu oli see keskmiselt 2600 krooni kuus, koos üldise palgatõusuga on ka see näitaja igal aastal veidi tõusnud.
2005. aastal maksis töötukassa töötuskindlustushüvitist ligi 8700 inimesele. See tähendab, et õigus kindlustushüvitisele on kõigest viiendikul uutest töötutest. See on ilmselgelt ebapiisav.
EAKL tegi juba 2004. aasta sügisel ettepaneku viia seadusse kaks muudatust, mis veidigi laiendaksid töötute ringi, kellel on õigus saada kindlustushüvitist. Esiteks ? pikendada nõutava kindlustusstaa?i kogumisperioodi 24 kuult 36 kuuni. Teiseks ? mitte nullida omandatud kindlustusstaa?i inimesel, kes vahepeal on töö kaotanud ja kellele siis määratakse töötu abiraha. Ja kuigi neid ettepanekuid toetavad nii eksperdid kui ka sotsiaalministeerium ise, pole seadust tänaseni muudetud. Vähe sellest, see eelnõu pole isegi Riigikokku jõudnud, kuigi oli sama hästi kui valmis juba 2004. aasta lõpus, mil sotsiaalministriks oli Marko Pomerants.
Tänase ministri Jaak Aabi sõnul ei saatnud sotsiaalministeerium töötuskindlustuse seaduse muutmise eelnõud parlamenti seetõttu, et läbi ei läinud ministeeriumi kinnisidee panna töötukassale kohustus maksta pool hüvitist ka individuaalse koondamise korral (nii, nagu see on kollektiivkoondamiste puhul). Selle ettepaneku vastu olid nii ametiühingud kui ka tööandjad.
Kahjuks pole see ainus kord, kus ministeerium jonnib ning keeldub toetamast põhjendatud ja loogilisi ettepanekuid. Mullu sügisel soovis EAKL tõsta töötajale ette nähtud kindlustushüvitise määra 10 protsendipunkti võrra. Ametiühing lähtus seejuures asjaolust, et töötuskindlustus loodi meil miinimumtasemel, mida nõuti Euroopa Liidu liikmesriigilt. Vähetähtis polnud seegi, et nelja aasta jooksul on töötajate kindlustusmaksetest kogunenud töötukassas soliidne tagavara.
EAKL sai 2005. aasta novembris oma ettepanekule sotsiaalministrilt vastuse, et rahvusvaheliste uuringute andmetel vähendab suurem hüvitis inimese motivatsiooni tööle minna ja pikendab töötuna oleku aega 0,2 – 0,6%. Töötukassa andmetel sai töötu Eestis mullu töötuskindlustushüvitist keskmiselt 135 päeva. Järelikult – kui hüvitis oleks suurem, pikeneks töötuna oleku aeg 0,8 päeva võrra! Kas on võimalik tuua veel ilmekamat näidet formaalsest suhtumisest töö kaotanute muredesse?
Paratamatult kerkib küsimus: miks ei vii sotsiaalministeerium, kes lisaks teistele talle pandud ülesannetele on kutsutud ja seatud lahendama ka tööturuprobleeme, ellu töötajate olukorra parandamisele suunatud ettepanekuid?
HARRI TALIGA
Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees
