“See ei ole mingi põhjalik uurimus, aga pildi kunagise Roela ja tänase Voore möödunud sajandist peaks ta andma,” ütleb hiljuti ilmunud kogumiku “Voore – mõnda aja- ja kultuuriloost” koostaja Evi Lepiksoo. Kogumiku väljaandjana on kirjas Voore kooli kodulootuba, mille perenaine on Evi Lepiksoo pikka aega olnud.
Kuidas tekkis mõte Voore ajaloost raamat koostada?
Mõtte andis tegelikult Saare vallavanem Jüri Morozov ühel käigul Voore kooli kodulootuppa, kui ta mulle ütles, et siin on nii palju koduloolist materjali, mille võiks raamatuks koondada. Nii see asi mu peas järjest enam keerlema hakkaski.
Voore kooli kodulootoas on nii endisaegseid esemeid, fotosid kui ka rohkesti materjale Voore kandi külade ja inimeste kohta. On, millesse huvilistel ja uurijatel süüvida. Kuidas kõik see alguse sai?
Päris alguse tegi endine ajalooõpetaja Ene Liivik, kes hakkas Leedimäe koolis koguma vanu esemeid ning arhiivides selle kandi ajalugu uurimas käima. Uues Voore koolimajas sai materjalid juba eraldi ruumi paigutatud. Hiljem hakkasime koos Ene Liivikuga üles kirjutama kohalike inimeste mälestusi. Kui Ene Liivik pensionile jäi ja Voorelt lahkus, jäid kodulootoa uksed esialgu kinni.
Edaspidi võtsite juba initsiatiivi enda kätte ning kodulootuba sai jälle avatud?
Nii palju väärt materjali oli ju olemas. Paar aastat pärast Ene Liiviku lahkumist hakkasin kodulootoaga tegelema. Aastate jooksul on rahva käest materjale ja mälestusi kogutud. Tasapisi hakkas pilt enda jaoks selgemaks saama. Kui kodulooringi juhendasin, käisid ka õpilased inimeste mälestusi kogumas. Eraldi paks kaust on küüditatute lugusid. Kõik kodulootoas leiduva olen oma käe järgi ka süsteemi seadnud Nii et midagi on nagu ära tehtud küll ja selle piirkonna jaoks on see kindlasti oluline.
Millest kogumiku koostamisel kõige enam lähtusite?
Et see omakandi inimestele huvi pakuks ja nad saaksid ülevaate, kuidas siin kunagi elati ning mis kõik olnud, et väärtustada aegade sidet. Endine Roela ja praegune Voore on ju olnud igati arenenud ja ärgas piirkond.
Millest raamat täpsemalt kõneleb?
Nagu ma sissejuhatuses kirjutasin, kaugeneb eelmine sajand meist iga päevaga ning seepärast oligi vaja mälestuskillud raamatuks koondada. Seega on suur osa inimeste vahetutel mälestustel, mis kodulootuppa on koondatud. Ülevaate saab mõisaajast, mälestusi on valla ja talude ajast, omaaegsete seltside tegevusest, kultuuriloost, koolivõrgu kujunemisest, kultuuritööst kolhoosikorra ajal jne. Eraldi peatükki „Voore valu“ koondasin küüditatute mälestusmärkide lood. Lisaks kõigele saab lugeda vanadest pärimustest ja legendidest, ümbruskonna looduse eripärast, sellest, kuidas erinevatel paikadel on oma lugu jne. Muidugi on raamatus ka kodulootoas leiduvaid fotosid, mis me inimestelt saanud oleme.
Milline on olnud tagasiside?
Seni olen kuulnud häid sõnu, mis teeb muidugi rõõmu. Eriti hea meel on Ene Liiviku tunnustavast kirjast, kes peab seda väärt raamatuks ning leiab, et muuseumitoa fondidesse peidetuna oleks vahest jäänud see materjal olematuks. Saare vallas on õnneks ilmunud viimasel ajal mitmeid kogumikke ja ka külade raamatuid ning kuuldavasti on veelgi ilmumas. See annab tunnistust, et vald areneb mitte ainult majanduslikult, vaid ka vaimselt.
Kust on pärit Teie huvi kodulooliste asjade vastu, olete ju erialalt hoopiski eesti filoloog?
Nendest paikadest, kus olen elanud, olen alati võimalikult palju teada tahtnud. Mis inimeste mälestuste kogumisse puutub, siis inimeste lood on minu jaoks tõeliselt huvitavad ja ma arvan, et olen ka hea kuulaja.
Samas olete kogu senise elu töötanud pedagoogina, pidanud ka õppealajuhataja ning direktori ametit?
Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist oleksin ma hea meelega läinud tööle kirjastusse. Suunamine tuli aga kooli. Elu on nii kujunenud, et olengi koolitööle jäänud.
Kust Teie enese koolitee alguse sai?
Mu sünnikodu on Jõgeva lähedal Kurista külas, kust Jõgevale kooli oli viie-kuue kilomeetri ringis. Kasvasin talus paljulapselises peres. Meid oli kokku üheksa last, kaks surid noortena. Lõpetasin Jõgeva Keskkooli 1949. aastal esimeses lennus koos Helmi Mattiiseni, Peeter Tamme ja teistega. Kuigi tollal olid majanduslikult rasked ajad, soosisid vanemad meie hariduse omandamist igati. Et eesti keel ja kirjandus oli mind alati huvitanud, asusin pärast keskkooli lõpetamist õppima Tartu Ülikooli ajaloo- ja keeleteaduskonda.
Tööle suunati Teid aga kodukandist sootuks kaugele?
Paraku jah, Kohtla-Järve I Keskkooli kohustuslikuks kolmeks aastaks. Mulle mõjus see linn igatahes ängistavalt. Koguni nii, et jäin pärast kahte ja poolt aastat töötamist rängalt haigeks. Tuli minna kilpnäärmeoperatsioonile. Haiglas olin neli kuud ning mind tunnistati seejärel teise grupi invaliidiks. Siis olin aasta kodune. Tervis hakkas peagi taastuma, sest olin ju ikkagi noor inimene. Mõtlesin, et õpetajaametiga on nüüd küll lõpp, kooli ma edaspidi enam tööle ei lähe.
Ometi läks hoopis vastupidi?
See oli mu enda jaokski ootamatu. Ühel hetkel lihtsalt tuli äratundmine, et tegelikult on just koolitöö minu jaoks. Mäletan seda hetke ja tunnet praegugi. Olin tollal Väike-Maarja kandis, kus elasid mu õed. Läksin õetütrele koolimajja vastu ja seal teda klassiruumis pinkide vahel oodates oli kuidagi väga kodune ja hea olemine. Sain aru, et tegelikult kuulun ma ikka kooli.
Ameti vahetamine ei tulnud enam mõttessegi?
Varsti sai minust Porkuni 8-klassilise kooli eesti keele õpetaja. Kui see kool likvideeriti, olin mõne aasta kodus ja siis tuli tööle asuda Haljala 8-klassilise koolis õppealajuhatajana, kust mind Kohala 8-klassilise kooli direktoriks üle viidi. Seejärel töötasin Tudu 8-klassilises koolis eesti keele õpetajana. Sealt tulingi 1972. aastal Voorele Leedimäe kooli, ühtlasi oma kodumaakonda. Mu tulevane abikaasa sai siiakanti tööle. Samal aastal ka abiellusime.
Nii oletegi jäänud siinsele töö- ja elukohale truuks?
Jah, nüüd olen Voorel elanud juba kolmkümmend kuus aastat ja jäängi siia. Olen ennast Voorel juba algusest saati tundnud väga koduselt.
Siinses koolis on Teil tulnud erinevates ametites olla. Mis on endale kõige enam meeltmööda olnud?
Ikka õpetajatöö. Kuigi alguses olin õppealajuhataja ja andsin ka saksa keele tunde. Hiljem hakati rajooni haridusosakonnast peale käima, et võtaksin koolidirektori koha vastu. Selles ametis olin kaheksa aastat kuni 1984. aastani. Siis sain jälle õpetajatööle pühenduda kuni pensionilejäämiseni.
Koolis vajati Teid hiljem ka pensionipõlves?
Hakkasin kirjandusringi juhendama. Tuli anda vahel ka nii eesti, saksa kui ka soome keelt, kui parasjagu õpetajat polnud. Ja muidugi jäi piisavalt aega kooli muuseumitoa jaoks. Nüüd olen juba mõnda aega taas kodune. Tahaksin väga loota, et muuseumitoa uksed ka edaspidi ikka lahti on.
iii
VAIKE KÄOSAAR
