Siinkohal tuleb taas meenutada, et teatrit ei tehta Jõgeva Gümnaasiumis sugugi ainult kuulsa kooliteatri Liblikapüüdja trupiga. Gümnaasiumiastme humanitaarklassidel on ka teatriõpetuse tunnid. Kaks aastat tehakse etüüde, kõne- ja hääleharjutusi jne, kolmandal aastal jagatakse klass neljaks grupiks, kes hakkavad etteantud teemal iseseisvalt lavastusi looma. Jaanuarikuist XIIb klassi etendustepäeva oskavad koolikaaslased juba oodata: igav pole see kunagi olnud.
Tänavuste etenduste teema ? ?Kõige tähtsam on silmale nähtamatu? ? oli laenatud Saint-Exupery ?Väikesest printsist?. Esmapilgul tundus see vähem intrigeeriv kui möödunudaastane ?Kas me sellist Eestit tahtsimegi??. Ent ka nüüd kujunesid neli etendust kui väikeseks sotsioloogiliseks uurimuseks, andes aimu sellest, mis noorte endi hingedele valu teeb või mida nad ühiskonna valupunktideks peavad.
Suhted esiplaanil
Kõige rohkem tundusid noortele korda minevat suhted koduste ja koolikaaslastega. Esimese lavastuse kangelanna kannatas ühest küljest sellepärast, et tema üliasjalikud ja äriedule orienteeritud vanemad hindasid tema sõpru põhiliselt selle järgi, kui palju nende isa-ema teenivad, sõbrad omakorda ei võtnud teda omaks sellepärast, et samastasid teda tema tõusikutest vanematega.
Teise lavastuse kangelanna ? kooli priimus ? oli klassis omaette jäänud, kuna tal olid teistsugused huvid ja ta ei osanud väljapoole särada. Kuni üks eluvenna kuulsusega klassivend ta sisemise ilu avastas…
Mis vanematesse puutub, siis neil ei olnud laval kujutatud kodustseenides kunagi oma laste jaoks aega. Ühes peres jäi vanematel märkamata mitte ainult silmale nähtamatu, vaid ka see, mis saja meetri peale nähtav. Kuni tütar neile haiglast helistas ja teatas, et neist on saanud vanaema ja vanaisa. Tegelikus elus midagi sellist vaevalt et juhtub. Ent loo laval mõjule pääsemiseks ongi vaja kasutada loomulikust paksemaid värve.
Põrandaalune dramaturg
Viimane, neljas lugu oli teistest tükkis erinev. Selles pidi peakangelane ? sedakorda meessoost ? valima, mida pidada olulisemaks, kas armastust ema ja kallima vastu või armastust kodumaa vastu. Leidnud, et vabaduseta kodumaal pole ka isiklikku õnne, läks ta sõtta. Ja hukkus.
Tõsine lugu oli oskuslikult paigutatud grotesksesse raamistusse, mille moodustasid algaja näitleja ja näitekunstiõpetaja dialoogid. Tekkinud kontrast hoidis hästi pinget ülal.
Kuigi ka loo ettekanne oli suurepärane, hämmastas viimase loo puhul eelkõige tugev, kõigile kunstireeglitele vastav dramaturgiline alus, millest selliste iseseisvate rühmatööde puhul tavaliselt puudu tuleb. Selgus, et XIIb klassi kollektiivis on end pikka aega edukalt varjanud perspektiivikas näitekirjanik ? Kersti Kruus.
Allakirjutanu küsimusele, ega tal äkki kolme ilmumata romaani sahtlinurgas ei vedele, vastas ta küll eitavalt, aga peotäie luuletusi leidvat sealt küll. Ja ta polevat neid isegi ühelegi omaloomingukonkursile pakkunud.
“Olime kõik sillas, kui Kersti selle lavaloo käsikirja lagedale tõi,” kinnitas loo peategelane Janar Juhkov, kes kogu seltskonnast ainsana Liblikapüüdjas kaasa teinud.
Ja hea tekst innustas noori ilmselt ka hästi mängima. Nii et publik sai saalist kaasa tõsisema teatrielamuse kui nii mõneltki proffide haltuuramaiguliselt tuurietenduselt.
Esinejatele oli etendustepäev aga tõeliseks katsumuseks.
“Nad käisid juba mitu päeva päris tõsiste nägudega ringi ja mõni oleks ilmselt pool elu ära andnud, et mind üldse olemas ei oleks,” muigas teatriõpetuse õpetaja Lianne Saage-Vahur. “Tegelikult kaalusime korra kolleegidega lavastustest loobumistki, ent üldiselt peeti teatriõpetuse kursuse sellisel viisil lõpetamist ikkagi vajalikuks: mõnele võib see jääda ju ainsaks lavakogemuseks elus.”
Lavakarastus sai mõnel trupil tõepoolest üsna karm, aga seda enam võib tulevikus sellest kasu olla. Ühe trupi lembestseenidele reageeris näiteks publik täiesti ebaadekvaatsete naerupahvakutega.
“Ei, meid see tegelikult ei ?okeerinudki,” kinnitas naispeaosalist, kooli priimust kehastanud Merle Merilain. “Eks see natuke oligi publikule suunatud show. Tore, kui neil lõbus oli, meil oli ka!”
RIINA MÄGI
