MTÜ Ajakirjanduse Uurimis- ja Koolituskeskus juhatuse liige Raivo Suni peab meediaõpetajaid eelkõige teadlike ja kriitiliste meediatarbijate kasvatajaiks. Tema hinnangul on eesmärk aidata inimestel vaadata “meedia taha”, et mitte olla lihtsalt ja kergesti selle poolt manipuleeritav.
Suni jagab Raul Rebase arvamust, et meedias sõna võtjad kujundavad inimestes valikuid. Kas ühe või teise erakonna poolt, lodeva või mittelodeva eluviisi poolt jne. Kui meediat on ümberringi väga palju, mõjutab see tahes või tahtmata inimeste käitumist.
Kolmapäeval Põltsamaa lossis peetud gümnaasiumide meediaõpetajate õppepäevale oodati õpetajaid üle kogu Eesti. Eestis tegutsevast umbes 30 meediaõpetust pakkuvast koolist jõudis Põltsamaale üle 20 inimese.
Registreerus 25 õpetajati Võhmast, Kundast, Türilt, Tallinnast ja Tartust.
Kes õppepäeval esinesid ja millest oli konkreetselt jutt?
Välisministeeriumi pressiesindaja, aastaid valitsuse kommunikatsioonibüroo infonõunikuna töötanud Kersti Luha rääkis meedia rollist riigivalitsemises ehk kuidas kasutatakse meediat riigi juhtimisel.
Mina töötan Rahvusringhäälingu uuringute ja analüüsi osakonna juhatajana ning minu igapäevatöö sisuks on televisiooni ning raadio auditooriumi- ja sisu-uuringud. Rääkisin noorte meediatarbimisest, tuginedes Rahvusringhäälingus läbi viidud uuringutele. Kui vaadata, millist survet avaldavad ettevõtted meedia abil noortele, et neid oma hõlma tõmmata, siis võib aru saada, et nad näevad noortes avatud seltskonda, keda on kerge mõjutada. Teisalt on strateegiliseks eesmärgiks noor inimene igavesti oma toote/teenuse külge kinnitada. Oluline on, et noored saaksid aru, kuidas meedia toimib. Süütud reklaamid ja üleskutsed peidavad endas sõnumeid, mida oleks hea märgata ja mõista.
Internetimaailma ja virtuaalse reaalsuse tekkimist tegelikkuse kõrvale tuleks võtta osana nüüdisaegsest maailmast. Kui inimene võtab virtuaalmaailma reeglid sealt kaasa ja ei suuda enam eristada, millises maailmas ta elab, tekivad konfliktid, mis viivad aeg-ajalt väga traagiliste tagajärgedeni.
Kes tuli mõttele kuulutada välja üleriigiline meediateemaliste õpilasuurimuste konkurss “Ajakirjanike minapildid”. Miks seda on vaja teha?
Meil toimus ühingu esimene üldkoosolek, kus pakkusime välja mitmeid ideid, kuidas edasi tegutseda. Koolide meediaõpetajate kaasamine aga on Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õppealajuhataja Tiia Miksoni teene. Tema on juba viiendat aastat korraldanud gümnaasiumiõpilaste uurimistööde konkurssi. Tekkis mõte ühendada Tiia Miksoni korraldatav konkurss meie huviga koguda ajakirjanike elulugusid. Sealt edasi tuli juba õpilasuurimuste konkurss, kus õpilased saaksid ajakirjanikke intervjueerida ja portreteerida.
Tahaksime, et inimesed saaksid ülesande püstitusest ühte moodi aru ja just sellepärast kutsusimegi kokku meediaõpetajad, et anda neile juhiseid, kuidas ajakirjanikke intervjueerida.
Heidi Tammar ja Anu Pallas on kogunud ajakirjanike elulugusid, Anu saab varsti kolmanda raamatu kokku. Neil on kogemusi, mida õpetajatele edasi anda.
Et kokkusaamine saaks värvikam, valmistasime ette ka mõned ettekanded, et õpetajad saaksid muutuvast meediast ja meedia tarbijast üht-teist uut teada.
MTÜ Ajakirjanduse Uurimis- ja Koolituskeskus hakkab kujunema n-ö mitteajakirjanike koolituskeskuseks – kevadel oli seminar vallalehtede toimetajatele, nüüd meediaklasside õpetajatele.
Eks meediaõpetajatega tegelemine on ka unarusse vajunud. Ülikool tegeles nendega, nüüd jälle ei tegele.
Põltsamaa asub keset Eestit, igalt poolt on siia enam-vähem sama palju maad. Võru inimene ei lähe Tallinna, aga Põltsamaale tuleb meeleldi.
Miks te maakonnalehtede ajakirjanikele koolitusi ei paku?
Oleme mõelnud ka sellele. Ajalehtede liit korraldab väga palju koolitusi igasugustele lehtedele ja oleme võtnud kõigepealt ette selle seltskonna, kellele koolitusi üldse ei pakuta. Peaksime ise natuke aktiivsemalt maakonnalehtedega suhtlema ning uurima, mis laadi koolitusi nad vajaksid.
Meil ongi kõik katsetused, vaatame, kuidas välja kukub. Ja kui hästi välja tuleb, siis saame indu ka edaspidiseks.
Teeme kõike põhitöö kõrvalt, vabatahtlikult. Näeme, kuidas kodanikuühiskond seestpoolt ehk vabatahtlikkuse alusel toimib. Nii on võimalik asju ajada, aga eks teatud piirid selline töötamine seab ja kõike, mida väga tahaks teha, paratamatult ei jõua.
Räägime natuke ka pressimuuseumist. Kui palju on toodud muuseumi jaoks konkreetseid asju?
Kõige rohkem on meile annetanud Juhan Reimann. Pöördusime Kirjandusmuuseumi poole ja nad andsid meile tõesti unikaalseid asju. Minu jaoks on väga huvitav see, et vanad lehed olid väga väikesed.
Kirjandusmuuseum andis meile ka “Maarahva Nädalalehe”, mida 1820. aastatel Tartus välja anti.
Meile tõi oma asju ka ajakirjanik Hans Treiman. Tema andis Gruusia Ajakirjanike Liidu mapi, vahvaid kaasi ja mitmeid töötõendeid. Õnneks on ikkagi inimesi, kes selle asemel, et vanu asju ära visata, pakuvad neid meile.
Väga olulised on ka ajakirjanike mälestused, isiklikud esemed.
Milliseid vanu ajalehti või ajakirju võiks teile pakkuda?
Pakkuda võib kõike, aga muuseum vanapaberist lahtisaamise koht ei ole. Alati tasub enne helistada ja üle küsida. Telefoninumbrid leiab internetist meie koduleheküljelt www.aukk.ee
Millal võiks avada esimese pressimuuseumi väljapaneku?
Algul oli mõte teha näitus jõuludeks, aga ilmselt jääb see siiski uude aastasse.
Meil oleks hädasti vaja inimest, kes tegeleks arhiveerimisega. Kirjutame Kultuurkapitalile taotluse. Arhiveerija ei pea töötama 12 kuud iga päev kaheksa tundi. Piisab, kui ta näiteks iga nelja kuu tagant laekunud asjad arvele võtaks.
Meil hakkab üle Eesti kujunema oma väike võrgustik. Kevadisel vallalehtede toimetajate seminaril rääkisime, et inimesed võiksid vanu asju pigem muuseumile anda kui lihtsalt ära visata. Vallalehtedes ilmus mitmeid üleskutseid ja hea meel on, et inimesed nendele reageerisid.
HELVE LAASIK
