Kolm ja pool aastat tagasi langes Puurmani vallas Tõrve külas tuleroaks Tammemäe külalistemaja. Nüüd seisab samal kohal Pedja jõe kaunil kaldal kolmekorruseline ja viiekümnekohaline Tammemäe Jahimaja Trofee, mis on külalisi vastu võtnud augusti keskpaigast alates.
Kui jahimaja „elulugu” silmas pidada, võinuks selle nimi olla ka Fööniks: eks ole see ju tõusnud n-ö tuhast nagu sama nime kandev lind. Jahimaja sisekujundust ja äriplaani silmas pidades sobib aga tõesti paremini Trofee. Esimese korruse suures söögisaalis ehk jahisaalis võib näha Tõnis Vihti Aafrikast pärit jahitrofeesid, sauna eesruumis Risto Vihti paremaid kodumaiseid sokupäid. Isa Risto on neljandat, poeg Tõnis viiendat põlve jahimees. Tulevikus on plaanis ka jahisaal Eestist pärit trofeedega kaunistada. Teise ja kolmanda korruse koridorides võib aga näha pisut teistlaadi trofeesid: neid, mis saadud fotojahilt. Fotode autoriks on üks kõvemaid käsi Eesti loodusfotograafias – Arne Ader.
Sauna eesruum on üks väheseid paiku uues jahimajas, mis oma interjööri poolest veel vana, vesiveskist ümber ehitatud külalistemaja meenutab. Palgid, mis ruumi seinu katavad, pärinevad kahest läheduses lammutatud rehielamust, tellised, millest kamin laotud, on samuti ümberkaudsetest vanadest hoonetest pärit. Vanust on neil umbes sajand ja tehtud on need käsitsi. Veel võib sauna eesruumis näha ühe Järvamaalt pärit meistri tehtud omapäraseid põdrasarvedest toole ja valgustit. Seina ääres seisvas vanas kirstus on aga peidus hoopis kaasaegne muusikakeskus.
Vanu kirste on nutikalt kasutatud ka majutustube ühendavates koridorides: seina külge kinnitatud poolekssaetud kirstud varjavad maaküttekollektoreid. Tubade napile maitsekale kujundusele lisavad omapära tavatult kõrged voodid. Jahimaja viiekümnekohaline seminariruum on varustatud kõigi koolituse, konverentsi või seminari pidamiseks vajalike tehniliste vahenditega.
Eelkõige loodusturism
Jahimaja omanikfirma, OÜ Laanelill juhatuse liikme Ene Vihti sõnul mahutas eelmine, vanasse vesiveskisse rajatud külalistemaja kümmekond öömajalist, noori ja vähenõudlikke sai vastu võtta hädapärast 18. Uut hoonet rajama asudes tuli silmas pidada, et suudetaks tulevikus tagasi maksta ka selle ehitamiseks võetav pangalaen. Mis tähendas, et väiksemat kui viiekümnekohalist, st tervet bussitäit turiste mahutavat majutushoonet polnud mõtet rajada.
OÜ Laanelill on valinud oma tegevussuunaks eelkõige loodus- ja seminariturismi. Teretulnud on linnuvaatlejad, loodusfotohuvilised, kanuumatkajad (firma laenutab ka kanuusid), aga ka loodusteadusi õppivad põhjamaade tudengid, kellele saab siin tutvustada näiteks eri staatusega kaitsealade hooldamist ja majandamist. Praktikal olevate Norra tudengite võõrustamise kogemus on firmal juba varasemast ajast olemas. Linnuvaatlejatele, kelleks on enamasti välismaalased, antakse Jõgevamaa liigirikkaid linnualasid avastama minnes soovi korral kaasa ka vastav spetsialist, ent sellist soovi avaldatavat Ene Vihti sõnul harva. Soovijatele tutvustatakse ka läheduses paiknevat Baltikumi suurimat Palearktika parasvöötme okaspuuliikide kogu — Söe arboreetumit, mis pole, tõsi, küll, haldaja poolt veel piisavalt hästi hooldatud.
Jahimajas pakutavad toidud valmivad küll kohapealse koka käe all, ent Tallinna vanalinnas tegutseva restorani Bonaparte peakoka Artur Ovtšinnikovi ideede järgi. Tema töötab välja hommikumenüü, seminarimenüü ja grupimenüü, mida hakatakse pakkuma turistidele. Plaanis on korraldada ka gurmeeõhtusööke koos firma Prike poolt maale toodavate veinide esitlusega. Üks eriline ettevõtmine sai Trofees teoks juba oktoobri teisel nädalavahetusel: siis sai seal nautida peale gurmeetoidu Laura Põldvere ja Raivo Tafenau musitseerimist ning osaleda Arne Aderi loodusfotokoolitusel. Ettevõtmise taga oli firma Fix Ideed, kes korraldab tervet sedalaadi sarja, mille teised üritused saavad teoks enamasti väärikates mõisates.
Aitas kogemus
Jahimaja Trofee ehitamist toetas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus. Kui esialgse arvestuse järgi oleks pidanud sealtkaudu saadav eurotoetus katma umbes poole külalistemaja ehitusrahast, siis tegelikkuses kujunes selle osakaal oluliselt väiksemaks, sest ehitusbuumi tingimustes hinnad kerkisid ning maja sisustamine ja haljastustööd kasvatasid kulutusi veelgi. Ent suur abi oli toetusest siiski. Tookordses taotlusvoorus eraldati raha vaid üheksale turismiprojektile. Taotlejaid oli kümme korda rohkem.
„Meie kasuks rääkis meie pikk kogemus turismi valdkonnas – oleme sel alal tegutsenud juba 1993. aastast alates –, samuti see, et meil oli kujunenud välja oma sihtgrupp,” ütles Ene Viht. „Ehitamine võttis meil küll mõnevõrra rohkem aega kui plaanitud oli, sest ehitajat tuli olude sunnil vahepeal vahetada ning kõik firmad ei andnud ka endale aru tähtaegadest kinnipidamise vajadusest, ent kolm aastat ja neli kuud pärast põlengut saime uue hoone külalistemajana atesteeritud. Väga tänulikud oleme Puurmani vallavalitsusele, kes meid meie ettevõtmises kõigiti toetas, sealhulgas tee remontimisel appi tuli.”
OÜ Laanelill on Vihtide perefirma. Jahimaja nimi on peretütar Kärdi ja perepoeg Tõnise valitud, nende otsus oli ka see, et majja peab tulema maaküte. Sedalaadi küttesüsteemi rajamine oli küll aeganõudev ja kulukas, aga ilma selleta tulnuks pruukida kas kallist elektrikütet või ajada ühtejärge keskküttekatlasse kõik talule kuuluvad metsad. Praegu töötavadki firmas vaid pereliikmed, ent üks tööhõiveameti kaudu suunatud inimene on Trofees juba praktikal ning tööjõuvajaduse suurenedes palgatakse inimesi järk-järgult juurde.
Kuigi uus maja on suur ja uhke, on Ene Vihtil mahapõlenud vanast Tammemäe Mardi majast ikkagi väga kahju. Tammemäe Mart, põline veskimeister, tulnud kodukandist Puhjast ära õnnetu lõpuga armuloo pärast. Kui ta Pedja ääres uurimas käis, kas mõnd vesiveskit saadaval pole, soovitanud teised tal ise endale veski ehitada: see töö oli tal ju hästi selge. Mart võtnud nõu kuulda ja hakanudki veskiehituseks kohta otsima. Ning valinud välja selle kauni paiga, kus nüüd seisab jahimaja Trofee. Veski saanud valmis umbes 1920. aasta paiku. Pärast rentinud Mart aga nii veski kui ka eluruumid välja ning rännanud ise mööda maad järjest uusi veskeid ehitades. 1950. aastatel sai Mart õnnetult surma ja maeti Kursi surnuaiale.
Ene ja Risto Viht ostsid Tammemäe veskitalu, mis siis Rahva Hääle kolhoosile kuulus, kakskümmend aastat tagasi kavatsusega seal vaikuses ja rahus oma vanapõlve veeta. Siis tulid aga pöördelised ajad, mil tööpuudus tükati ka seda peret kummitama hakkas. Vana veski teisele korrusele ehitati välja külalistetoad ning hakati tasapisi turismiga tegelema. Nüüd meenutab tegevus Tammemäel vaikset vanaduspõlve veetmist niisama vähe nagu uus jahimaja vana vesiveskit. Tõsi, kui jahimaja igati kaasaegsest saunast treppi mööda alla laskuda, siis satub saunaline otsekui teise maailma: silmitsi majaaluses veskikanalis kohiseva ja pulbitseva veega. Siin näikse vana Tammemäe Mardi vaim veel kõvasti lehvivat.
„See on mullivann Tammemäe moodi,” ütles selle nähtuse kohta pereisa Risto, ise kavalalt vuntsi muiates. Küsimusele, ega vool suplejat sellest mullivannist allavett ära ei vii, vastas ta, et polevat sellist ohtugi.
RIINA MÄGI
