Paduveres elav spordiajakirjanik ja spordiajaloolane Tiit Lääne on arvatavasti kõige enam olümpiamängudel käinud ja kõige enam raamatuid kirjutanud jõgevamaalane. Viimaseid on tal ilmunud umbes üks iga eluaasta kohta. Tõsi, kõiki pole ta üksinda kirjutanud ja kõik ei kõnele spordiajaloost. Tulevikus öeldakse Tiidu kohta arvatavasti, et ta on Eesti spordiajaloo grand old man. Praegu on seda öelda vara, sest mis old, st vana see neli päeva tagasi viiekümneseks saanud mees tänapäeva kontekstis ikka on!
Kuidas sport Sinu ellu tuli?
Esialgu kõige rohkem teleka kaudu. Läbi udu mäletan isegi seda, kuidas näidati Ants Antsoni autasustamist 1964. aasta Innsbrucki taliolümpial. Kui suuremaks sain, kippus mul olümpiamängude olulisemate alade toimumispäevade hommikuti koguni tervis jukerdama: no kohe nii paha oli olla, et ema pidi mu koolist koju jätma. Õhtuks sain muidugi jälle “terveks” ja võisin järgmisel päeval kooli minna.
Olümpiamängude ja maailmameistrivõistluste tulemusi oli mul kombeks kaustikutesse kirja panna ning lisada sinna samateemalisi ajaleheväljalõikeid. Huvi spordiajaloo vastu süvendasid kodunt kapist leitud sõjaeelsed Eesti Spordilehed – kettaheitjast onu Otto Erimaa pärandus. Esimese spordiloo alase uurimistöö – see käsitles Jõgeva jäähoki ajalugu – kirjutasin Jõgeva Keskkoolis õpetaja Eino Veskise juhendamisel. Päris palju teemasid panid mu peas idanema ka need kotitäied Eesti-aegseid sporditeemalisi ajaleheväljalõikeid, mille toonane Jõgeva külanõukogu esimees Olavi Annuk 1980. aastate algul ühest Pedja jõe ääres sundvõõrandamisele läinud majast leidis ning minu kätte tõi – teades, et ma selliste asjade vastu huvi tunnen. Sealt hakkas hargnema näiteks Eesti jalgpalli kuldväravavahi Evald Tipneri lugu, millest paarkümmend aastat hiljem sai raamat “Magnetkäega mees”.
Aga samas tegid Sa ikka ise ka sporti ja teed praegugi?
Üks esimesi alasid, milles silmapaistvaid tulemusi saavutasin, oli male: kui keskkoolis käisin, oli see ala Jõgeval väga heas seisus. Mäletan, et ühel üleliidulisel turniiril käies koosneski kogu Eesti esindus Jõgeva ja Tallinna mängijatest. Tallinlaste hulgas oli ka toona 13-aastane Jaan Ehlvest, mina olin siis 17.
Kergejõustikualadest olen kõige tugevamad tulemused teinud kettaheites, jalgpalli ja jäähokit olen ka kogu aeg mänginud, jääpallis olen aga kahel korral – 2003. ja 2005. aastal – võistelnud isegi Eesti koondise koosseisus maailmameistrivõistlustel.
Ajakirjanikupõli algas Sul hoopis Vooremaa eelkäija Punalipu põllumajandusosakonnas.
Jah. Aga õnneks soosisid toonane Punalipu toimetaja Hugo Alter ja asetoimetaja Ants Paju seda, et ma põllumajanduse kõrvalt ka spordist kirjutasin. Ning mitte ainult Jõgeva rajooni spordist, vaid suurematestki võistlustest, mille kohta rajoonilehed tavaliselt ETA materjale kasutasid.
Ka siis, kui 1987. aastal vastasutatud Maalehte tööle läksin, oodati minult kui Kesk-Eesti korrespondendilt eelkõige selle piirkonna elu kajastamist. Alles 1992. aastal muutus spordist kirjutamine minu põhitegevuseks. Sellega olen leiba teeninud Päevalehes, Spordilehes, Eesti Päevalehes, Eesti Spordilehes ja viimati Sporditähes.
Sealt oled nüüd prii?
Jah, 1. Oktoobrist. Ning tunne on, nagu oleks suur koorem õlult maha saanud. Kui möödunud aasta juulis Sporditähe peatoimetaja kohale asusin, siis tegelikult lubasingi, et jään umbes aastaks. Soovi sellelt kohalt lahkuda süvendas asjaolu, et kord kuus ilmuvast ajakirjast oli vahepeal saanud kord nädalas ilmuv ning numbri mahtki oli tublisti kasvanud. Praegu tõmban hinge ja lõpetan mõningaid raamatuprojekte. Aasta lõpupoole loodan leida mõne sellise töökoha, kus oleksin rohkem iseenda peremees.
Olümpiamängudele pääsemisest unistab ilmselt iga spordiajakirjanik. Mitmel olümpial Sina nüüdseks käinud oled?
Üheksal, see tähendab kõigil olümpiamängudel alates 1994. aasta Lillehammeri talimängudest. Midagi erilaadset on meeles igalt olümpialt, aga kõige enam ongi vist hinge läinud Lillehammer. Taliolümpiamängud suusatamise sünnimaal oli tõesti midagi erilist, kasvõi juba publiku pärast: norralased ei pidanud näiteks paljuks keset talve magamiskottidega metsa ööbima minna, et varavalges suusaraja ääres head vaatepositsiooni võimaldav koht sisse võtta.
Kas võib öelda, et oled pealt näinud kõigi Eesti viimase aja olümpiamedalite võitmist?
Enam-vähem. Sydneys jäid Budõlini ja Pertelsoni medalimatšid nägemata, aga ülejäänud kullad, hõbedad ja pronksid on küll võidetud minu silme all. Vapustava elamuse on pakkunud Erki Noole Eesti lipuga tehtud auring Sydney olümpiastaadionil ja muidugi kolm järjestikust kulda Torino talimängudelt. Suusatamises ongi see medalite tulek kuidagi erilisem kui teistel aladel: vaheaegade põhjal on see, mis sündima hakkab, juba tükk aega ette teada, aga pinge sellest ei vähene, vaid hoopis kasvab. Ka Gerd Kanteri “šõu” Pekingis jäi paljudele meelde ning seda kajastati innukalt nii sõnas kui pildis.
Kui näed pealt kaasmaalase medalivõitu olümpiamängudel, siis on tunne, nagu oleks sinulgi õigust mõnele grammile sellest medalist: oled ju justkui isegi olnud osaline selle võitmises.
Millest Su raamatutegu pihta hakkas?
Sellest, et andsin 1990. aastal raamatuna välja oma Spordilehes ilmunud jalgpalliteemalised artiklid. Raamatu pealkiri oligi “Jalgpallilood” ning see tehti valmis Jõgeva trükikojas – tinalaos ja traaditud köites. Tõsisemaks “andmiseks” läks aga 1996. aastal, kui spordiühingu Jõud peasekretär Ants Saar pöördus minu poole palvega kirjutada ühingu 50. aastapäevaks raamat Jõu ajaloost. Pärast seda tuli veel pakkumisi. Arvasin, et palju neid ikka tuleb, aga tänini pole veel vahet sisse tekkinud. Pigem on mõnede mu enda ideede teostamine sellepärast kaugemasse tulevikku lükkunud, et tellitud asjad tuleb enne valmis teha.
Kui vanasti seisis raamatu trükkimineku teel tihti risti jalus tsensor, siis nüüd on raamatu väljaandmine jälle väga kallis.
Paljud ideed olengi saanud tänu sellele teoks teha, et olen õigete ja heade inimestega kokku saanud. Näiteks siis, kui oma ühe suurema projekti, välis-eesti sporti käsitleva raamatu jaoks materjali kogusin, polnud mul veel mingit ideed, kuidas ja mis rahadega see välja anda. Aga Maalehe kirjastus eesotsas Agu Veetammega aitas selle raamatu valmis teha. Järgnes olümpiamängude ajaloo koostamine koos Tiit Kuningaga. Neli raamatut sellest sarjast on ilmunud, kolm peaks veel tulema, aga pärast Maalehe uute omanike kätte minekut protsess seiskus, sest nood pole asjast enam huvitatud. Eesti Olümpiakomitee on ilmutanud valmidust projekt lõpule viia, aga selleks tuleb neil enne Maalehe kirjastuselt sarja avaldamisõigused kätte saada. Tagantjärele olen väga õnnelik, et mul õnnestus veel enne Maalehe omanikuvahetust valmis saada kaua veninud Vaimastvere-teemaline raamat sarjast “Enne Pariisi käi Nuustakul”: see jäigi selle sarja viimaseks.
Kõige rohkem oled raamatuid kirjutanud siiski spordiajaloost. Mis Sind selle teema juures paelub?
Tükati on spordiajaloo kildude kokkuotsimine ja kokkusobitamine nagu detektiivitöö. Ja kaks asja, mida kogu aeg tuleb teha, on fotomaterjali ja inimeste mälestuste talletamine: neid ei anna enam kuidagi taastada, kui need kord läinud on. Tean oma kogemustest, mis tunne on, kui oled inimese juurde, kes oleks võinud sulle anda olulist infot, jäädavalt hiljaks jäänud. Aga tean ka, mis tunne on, kui oled jõudnud napilt õigel ajal. Ükskord läksin näiteks üht endist tõstjat intervjueerima. Mees ei tahtnud vedu võtta, ütles, et tal pole täna jututuju, aga tegelikult rääkis ta selle nelja-viiekümne minuti jooksul, mil ma, käsi ukselingil, tema esikus seisin, ära peaaegu kõik, mis mind huvitas. Kui alla autosse jõudsin, panin selle kiiresti kirja. Ja järgmisel nädalal suri mees ära.
Vanu spordimehi küsitlemas käies sai mulle üsna ruttu selgeks, et end korralikult teemaga kurssi viimata pole mõtet nende jutule minna: asjatundmatule inimesele ei räägi nad midagi. Aga kui kohe alguses paar sellist fakti välja käid, mis neil suu ammuli ajab, siis saad kätte ka selle, mida sul vaja.
Sama efekti kogesin möödunud aastal Maalehe reisiga Tuneesias käies. Mul tekkis nimelt enne sinnaminekut idee otsida üles Tuneesia ainus olümpiavõitja, Mexico mängudel 5000 m jooksus kulla saanud Mohammed Gammoudi. Edastasin oma soovi temaga kokku saada meid teenindanud turismifirmale ja mind viidigi koos kohaliku giid-tõlgi Abdullah’ga Gammoudi juurde. Mees oli algul üsna tõrges, aga kui poetasin mõned Mexico 5000 meetri finaali käiku puudutavad killud, siis sulas silmnähtavalt. Lõpuks istus vaene Abdullah, kes tõlkima oleks pidanud, laua otsas ega saanud millestki aru, meie olümpiavõitjaga suhtlesime aga elavalt vaheldumisi araabia, eesti ja kehakeeles ning mõistsime teineteist suurepäraselt. Kohtumisest kirjutasin loo möödunud aasta viimasesse Sporditähte.
Ajaloo kirjapanemine on vastutusrikas tegevus: kui eksid millegagi, siis hakkab sinu eksimus korduma nendes kirjatöödes, milles sind tsiteeritakse. Kas see vastutusekoorem spordiajaloo kirjapanekul ei sega?
Lihtne pole see töö tõesti. Eri allikates on andmed sageli vastukäivad. Näiteks ühe eestlasest teivashüppaja olümpiamängudel osalemise kohta olen leidnud suisa kolm erinevat allikat: ühes väidetakse, et ta ei käinud üldse olümpiamängudel, teises, et käis, aga ei saanud tulemust kirja, ja kolmandas, et käis ja sai. Sellisel juhul tulebki kõik võimalikud variandid üles lugeda. Muidugi: alati võib järgmisel nädalal midagi olulist selguda, aga seda selgust ei saa ju lõpmatuseni ootama jääda.
Eks ole neidki, kes spordiajalugu n-ö sahtlisse uurivad ega julge tolle “järgmise nädala” ootuses midagi avaldada. Ning kelle järelt kogutud materjalid pärast prügimäele viiakse. Mis on trükis, see on alles. Ja järgmistel kirjutajatel on trükitut alati võimalik täiendada.
Missugune raamat Sul järgmisena valmib?
“Eesti sportlased olümpiamängudel” – raamat, mis koondab ühtede kaante vahele andmed Eestiga seotud sportlaste olümpiaheitluste kohta. Valmis peaks see saama veel sel aastal. Ilmumas on ka raamat Ants Antsonist, mis on viieteistkümnes Eesti olümpiavõitjaid käsitlevast sarjast.
Pean olema tänulik oma perele, kes on mulle raamatute tegemise juures igati abiks olnud: emakeeleõpetajast abikaasa Ülle on tekste keeleliselt toimetanud, lapsed aga aidanud paljusid materjale arvutisse sisestada. Üllele olen tänulik ka selle eest, et ta kodu hoiab, sellal kui mina Tallinnas või välisreisidel olen.
Kas Sul päriselt Tallinna kolimise mõtet pole tulnud?
Olen küll 21 aastat Paduverest Tallinna tööle käinud ja möönan, et raha ja pakkumised liiguvad just seal, aga päriselt sinna kolida ma ei kavatse. Usun, et kui ma Tallinnas elaksin, siis oleks suurem osa mu raamatuid kirjutamata. Seal pole sellist õhkkondagi, mis võimaldaks ühte teemasse piisavalt süveneda. Ka oma mahukat spordialast raamatukogu ja arhiivi, mis mulle enamiku raamatute kirjutamise puhul abiks olnud, poleks mul linnakorteris kuhugi panna.
Tõtt-öelda on siit, Pere-Reinu talust, kus ma praegu oma perega elan, varemgi Tallinna tööle käidud. Mu emaisa Johannes oli taanlastele kuuluva põllumasinafirma Paulsen müügiesindaja. Ta kavatses endale Nõmmele maja osta ja talu rendile anda, aga suri ootamatult vaid 42-aastasena.
Mul on hea meel, et see talu alles on: meie lapsed on juba viies põlv meie suguvõsa esindajaid, kes siin elavad. Isa kodutalust Laaneväljal on alles ainult varemed, milles pesitsevad rebased. Käime seal perega iga aasta 1. jaanuaril.
Sinu isa, põline põllumees, majandijuht ja harrastuskunstnik Heino Lääne oli päris põnev tegelane.
Jah. Ja eks minustki arvati alguses põllumees tulevat. Aga ses mõttes pole ma oma isa jälgedes käinud. Küll aga oleme perega korras hoida püüdnud isa eestvedamisel rajatud Paduvere Talumuuseumi ning seal vabaõhukonverentse, pidusid ja muid sündmusi korraldanud. Mis kunstipisikusse puutub, siis selle on isalt pärinud meie noorim tütar Sandra, kes praegu õpib Tartu Miina Härma Gümnaasiumis.
Ja Sinult on ta pärinud spordipisiku?
Jah, talle meeldib ratsutada ja tal on selleks oma hobune. Tulevikus kavatseb ta koguni hobusekasvatusega tegelema hakata – siinsamas Paduveres. Nii et kui lastearstist vanemast tütrest Kadist ja praegu Pariisis õigusteadust tudeerivast Lise-Lottest pole just kuigivõrd loota, et nad koju tagasi tulevad, siis Sandrast me usume seda küll. Ja sellele on päris tore mõelda.
RIINA MÄGI
