Saarjärve külas on kohalikud elanikud aastaid vabatahtlikult perekond Mannteuffelite hauaplatsi korrastanud. Põlvest põlve on suust suhu liikunud laul 16-aastasest Olga-preilist, kes ennast armastuse pärast järve uputas.
Külaliikumise edendaja ja külakokkutulekute korraldaja, küla ajaloo koguja Hillard Puusepa ettevõtmisel alustati Mannteuffelite perekonna matmispaiga korrastamisega 13 aastat tagasi.
“Selle paiga korrastamisega hakkasime pihta 1995. aasta septembris. Aasta varem käisin ma siin koos ühe väliseestlasega ja ei leidnud teedki üles, sest puud olid nii suureks kasvanud ja kõikjal oli mets,” meenutab Puusepp.
Rada oli kinni kasvanud ja hauad võsas
Sellest eksirännakust sündis tahtmine paik uuesti korda teha ja 1995. aasta sügisel kogunesid abikaasad Puusepad, Arulad ja Kuusikud kuuekesi aru pidama. Järgmisel kevadel tulid nad juba kohale, labidad käes.
“Võtsime puud maha, kaevasime kännud üles, tegime maa tasaseks,” meenutab Hillard Puusepp. Nii on kodukandist hoolivad inimesed tema juhatusel tänaseni krahvide suguvõsa haudu korrastanud. On niitnud heina ja toonud lilli ning kogunenud alati hauaplatsile 4. juunil, Olga-preili surmapäeval. Ainult hauaplatse ümbritsevat müüri ja lõhutud riste pole nad korda teinud. Selle jaoks läheks vaja palju rohkem kui aega ja tahtmist, pealegi ei julge kohalikud elanikud selliseid samme astuda ilma muinsuskaitse loata.
Viimasel ajal on aga hakanud kummitama uus mure. Hauaplatse 13 aastat korras hoidnud inimesed tunnevad, et aastad on neid kulutanud. Ehk juba järgmisel aastal pole enam nii palju jõudu, et ise kõigega toime tulla. Mis saab edasi?
Olgale toodi alati lilli
Tegelikult pole kohalik rahvas seda matmispaika mitte kunagi unustanud. Pärnumaalt Jõgevamaale õppima tulnud Aime Oole meenutab, et Luua kooli õpilastega sai sageli selles paigas käidud.
“Alati käisime, see oli meie rituaal. Ka metsakonna rahvaga käisime siin, “objektil”,” kinnitab Oole. Kuigi haudadeni tõi sõnajalgade vahelt veel vaid pisike rada, millest tuli sõna otseses mõttes läbi pugeda, käidi ikka just Olgale lilli toomas.
Saarjärvel sündinud ja kasvanud, kuid vahepeal Tallinnas elanud Urve Sulgeri isiklikud mälestused ulatuvad 1950. aastatesse.
“Tulime emaga sageli siia. Ümberringi oli seenemets. “Puhkame nüüd jalga,” ütles ema alati. Me tegime suure ja raske raudvärava lahti, istusime pingil, siis läksime koju,” meenutab Sulger. “Ema rääkis, et kui tema väike laps oli, korraldati siin veel viimane matus. Praegu me näeme siin kolme hauda ja kolme risti, kuid maetud on siia vähemalt kümme inimest,” kinnitab ta.
Mäletavad raudväravat ja portselanpärgi
Hauakääpaid, mis olid maapinnast kõrgemad ja mida oli kindlasti rohkem kui kolm, mäletavad paljud. Mäletavad ka raudväravat ja kauneid pärgi, mis olid metallist ja portselanist.
“Pärjad olid kabelivahi maja lakas, neil olid imeilusad portselanist vesiroosid ja tilisesid liigutamisel,” meenutab Urve Sulger. Oma ema juttudest teab ta sedagi, et esimese Eesti Vabariigi ajal hoidis lahkunud krahvide haudu korras selleks tööle määratud kabelivaht, talle aga maksis palka Saksa riik.
“Need siin on ju Saksa riigi kodanikud ja mitte matsid. Miks me ka nüüd ei võiks Saksa suursaadikule Tallinnas nendest haudadest teada anda,” pakub Urve Sulger.
Hillart Puusepa kinnitusel pole Mannteuffelite sugulased Saarjärvel käinud ja kohalikud kodu-uurjad ei tea neist midagi. “13 aastat oleme seda paika hoidnud, aga järgmisel aastal me enam ei taha sellega ise tegelda, vaid otsime appi nooremaid,” kinnitab Puusepp.
“Perekonnakabelid ja -kalmistud oli vanasti paljudel, mitte ainult sakstel, ka Jakobsonil oli,” juhib Aime Oole tähelepanu, et traditsioon katkes meil siis, kui nõukogude ajal enam mujale kui kalmistule matta ei lubatud.
Saare krahvi preili laul
Preili Olga von Mannteuffel elas aastatel 1856-1872. Laulus, mille kirjutas üks Kudina valla mees, on 33 salmi ja seda on lauldud üsna mitme viisiga. Laul jutustab, et krahvipreilit sidus salaarmastuse side ühe härraga, kes polnud sama kõrgest soost. Teada on, et 16-aastane Olga ootas last ja vanemad ei lubanud teda alamast klassist mehega abielluda. Tütarlaps uputas ennast Saare järve.
Olga haud on praegu kolmest hauast keskmine, tema õnnetut armastust kunagi sümboliseerinud lumivalge marmorrist on praegu lagunenud, kuid kõikide põlvede lapsed on Olgast rääkinud legende ja käinud tema hauale lilli toomas.
See polegi legend, kõik kohalikud lihtsalt teavad, et Olga uputas end. Kellega ta lapse pidi saama, pole täpselt teada, kuid vanemad tal abielluda ei lubanud ja järve ta läks.
See ju meie endi kodulugu
Kuigi Saarjärve rahval teiste samasuguste matmispaikade hooldajatega sidemeid pole, on teada, et analoogseid matmispaiku on Eestimaal palju.
Saare vallavanem Jüri Morozov pole oma kodukandi rahva kiitmisega kitsi ja on lubanud õla alla panna, et hauaplatsid ka järgmisel aastal juba nooremate inimeste abiga korras hoitud saavad. Siiski on see vaid poolik lahendus.
Hädavajalik oleks luua ühtne üleriigiline võrgustik, kaardistada baltisakslaste kabelid ja perekondade matmispaigad, täpsustada kirikuraamatute abil, kes sinna maetud on. Nii saaksid paljud paigad elustada oma vanu legende — lõpuks on see ju meie endi kodulugu.
JAANIKA KRESSA
