Oktoobrikuu lõpuni saab Põltsamaa raamatukogus vaadata Katre Arula lapitööde näitust, mis kannab pealkirja “Ajatu lapirõivas”.
Tegemist on Arula kolmanda näitusega, aga et üks näitus oli üleval kolmes kohas, võib praegust ka viiendaks nimetada. Välja pandud riideesemed ja kotid pärinevad suuremalt jaolt meistri enda garderoobist, on aga ka neid, mis on tehtud tellimustööna klientidele ja näituse ajaks tagasi küsitud. Kokku on eksponaate paarikümne ringis.
Näituse pealkiri viitab Arula sõnul sellele, et tööd pärinevad pikemast perioodist, sest ta tegi lapitööga algust juba lapsepõlves. Samuti võib lapitööd ajatuks nimetada tänu nende vastupidavusele nii kandmisele kui ka moevooludele. “Kui ma klientidelt näituse jaoks oma töid tagasi küsisin, siis selgus, et keegi ei ole minu tehtud rõivaid ära visanud. Paar inimest ütlesid, et on riideeseme kellelegi edasi andnud, näiteks oma õele, aga seda ei öelnud keegi, et mõni asi ei ole enam elavate kirjas,” oli käsitöömeister rõõmus.
“Üks klient tundis huvi, kui kaua riideese näitusel peab olema, sest ta tahab selle varsti jälle selga panna. Kui ma arvutama hakkasin, tuli välja, et selle töö tegin ma talle 2001. aastal,” tõi Arula veel ühe näite lapirõivaste pikaealisusest.
Päris esimene töö
Näituseruumi parempoolsel seinal on nostalgianurgake, kus väljas Katre esimene lapitöö: punakaspruun põll, mida kaunistab aurav kohvitass. Juba see 1983. aastal valminud töö pälvis omal ajal tähelepanu ja jõudis Tartu rajooni käsitöökonkursil esikolmikusse. Esimese õmblusmasina sai meister kolmandas klassis ja õmblemine hakkas talle järjest enam huvi pakkuma. Kooli ajal sai teksariidest tehtud kotte isegi vene keele kirjandite vastu vahetatud.
Õmblemist õppis Katre Arula Tallinna Kergetööstuskoolis, hiljem Soomes. Ise põhjendas ta oma elukutsevalikut naljaga pooleks, et nii pikal inimesel kui tema on poest raske sobivaid riideid leida.
“Ma tunnen, et selle poolest olen ma õnnelik inimene, et saan teha täpselt seda, mis mulle meeldib. Vahel on nii, et piirid kaovad ära. Ma sukeldun oma asjadesse ja ei märka, mis mu ümber toimub,” rääkis Arula.
Tema garderoob koosneb suuremalt jaolt omaõmmeldud riietest. “Peoriided on 100 protsenti enda tehtud, kõik jakid ka. Juurde ostan ma teksapükse ja pluuse,” kirjeldas naine, kelle kõik riided loomulikult lapitehnikas pole. “Kui mul on seljas silmapaistev jakk, siis ma ei taha sinna juurde silmatorkavat kotti. Üle pakkuda ei tasu,” rääkis ta.
Lapitehnika laialdased võimalused
Lapitehnika juures võluvad Arulat tohutud võimalused. “Palju ideid tekib töö käigus. Lihtsalt näen mingeid ribasid ja mul hakkab nagu iseenesest see asi kokku jooksma,” kirjeldas õmbleja. Lapitöömaailma on aga tema sõnul võhikule keeruline avada. “Mõni ütleb, et miks lõigata suur kangas tükkideks ja õmmelda siis uuesti kokku. See on aga ainult üks võimalus. Kuna ma olen õmbleja-rätsep, siis tekib mul tahes-tahtmata igasuguseid riideribasid ja jääke. Mul ei lähe mitte ükski asi prügikasti,” rääkis naine, kelle sõnul võimaldab lapitehnika anda vanale esemele uue elu. “Kasvõi üheainsa vana armsa kangariba lisamine uude töösse annab rõivale suure väärtuse ja hinge,” kirjutab näituse autor väljapanekut tutvustavas tekstis.
Kõik riideesemed, mis tema käe all valmivad, on kordumatud. “Naiste jaoks on oluline, et peol keegi teine täpselt samasuguses riietuses vastu ei tuleks,” põhjendas meister. “Hiljuti nägi üks klient mind Tallinnas laadal ühe triibulise jakiga ja sõitis ekstra Põltsamaale, et samasugust jakki tellida. Ütlesin, et täpselt sellist ma teha ei saa. Esiteks ei ole mul samasugust materjali ja teiseks on see jakk tehtud minu garderoobiga sobima. Arutasime asja ja lõpuks tuli välja hoopis teistsugune jakk. On hea, kui rõivas valmib tellijaga koostöös,” rääkis meister, kes kinnitas, et hoiab end moevooludega kursis.
“Pole ju mõtet teha valmis suurt hulka kollaseid kotte, kui tegelikult on hooajal moes hall ja must,” tõi ta näite.
Parimad on looduslikud materjalid
Kunstmaterjale Katre Arula oma töös meelsasti ei kasuta. “Hästi mõnus on linane, sellel on hing sees. Viimasel ajal olen hakanud palju kasutama teksariiet, see läheb eelkõige kottideks,” rääkis ta. Näituse eksponaatidelt leiab pitsi, linast, villast, kardinakangast, vatti, teksariiet, velvetit, kunstkarusnahka ja veel palju muudki. Riideesemeid kaunistavad nööbid, pärlid, roosid ja mitmesugused mustrid. “Tihtilugu on silme ees mingi muster, mida tahaks rõiva peale panna. Siis peab hakkama otsima viise, kuidas seda teha. Sageli mõtlen ise mingi tehnika välja,” kirjeldas ta.
Lapitööd teeb Katre Arula masinate abil. Käsitsi lisab ta enda sõnul vaid pärlid või nööbid. “Lapirõiva tegemine on palju pikem protsess kui tavarõiva õmblemine. Tuleb rohkem proove teha, et kõik hästi istuks ja soovitu välja paistaks.
Olulised on proportsioonid. Kui inimene on laia puusaga, siis ma ei saa panna puusa peale heledat, mis seda rõhutab. Kõik sellised asjad hakkavad lapirõiva juures eriti mängima. Tihti on juhtunud nii, et jakk on juba valmis, kui selgub, et üks riba sinna üldse ei sobi. Siis ma harutan kõik üles ja vahetan sobimatu riba välja,” kirjeldas õmbleja tööprotsessi.
Huvi lapitehnikas õmmeldud riiete vastu on Katre Arula sõnul täiesti olemas, eriti populaarsed on kotid.
RIIS ROHTMETS
