Tihti on käinud murdjahundid taluõuedes koerte kallal ka Torma, Sadala, Laiuse ümbruses ja mujalgi. 17. novembri öösel murdsid hundid Pikknurme kaupluse juures ketikoera. Kohale kutsutud kogenud jahimehed märkasid jälgi uurides, et tegemist oli eriti jõhkralt tegutsenud viiepealise hundikarjaga. Koera oli lohistatud koos keti ja vaiaga 350 meetrit kodust kaugemale, alles siis oli näha vereoja. Koera oli veel poolsada meetrit edasi tiritud ja alles siis ära söödud. Eelmisel ööl olid hundid murdnud ketikoera Tallinna-Tartu maantee ääres Puurmani teeristis asuvas Alvi majapidamises. Jõgeva vallas Lemuvere külas murdis üksik hunt sügisel taluperenaise Sirje koera ja lohistas selle künnipõllule. Selles majapidamises on võsavillemid käinud varemgi ja koera kaasa viinud. See võis olla sellesama üksiku hundi töö, kelle surnukeha leiti viinakuu lõpupäeval Jõgeva valla Metsa talu läheduses. Hundiuurija Marko Kübarsepa hinnangul oli tegemist õige vana isahundiga, seda näitasid väga tugevalt kinni kasvanud koljuõmblus ja kihvad. Hallikaskollase karvaga soe sabajuurel oli märgata kihvajälgi ? ju siis tuli ette purelemisest oma liigikaaslastega, kas koerte või temast tugevamate huntidega. Teatavasti tõrjutakse vanaks ja viletsaks jäänud hundid karjast välja ning nad peavad hakkama endale üksinda toidupoolist hankima. Jahimeeste arvates ongi üksildased vanad, ja ka noored, alles murdma õppivad hundikutsikad ennast nende jaoks kergema saagi ? koerte jt koduloomade ? peale häälestanud. Ja teadagi ? kui oled saanud mõne maitsva pala kord suhu, siis tuleb tahtmine seda uuesti mekkida. On alust arvata, et ega loomariigiski pole see teisiti.
Hundil koeramaitse suus
Põltsamaa Jahiseltsi esimees Avo Jürissaar teab õige mitmeid kokkupuuteid huntidega: “Hundid on saanud maitse suhu ja võtnud järjest meilt koeri, Pudiveres läksid koguni mullikate kallale. Ühe jõudsid surnuks murda, teine jäi vaevu elama. Paistab, et hundid on läinud eriti ülbeks, seda eriti Saduküla kandis. Öösel oma metsatöötlemismasinal ketti vahetanud Ülo kuulis mingit krõpsu ja vaatas selja taha ? kõiges kolme meetri kaugusel oli kolm hunti. Hirmujõnks käis läbi temast, ja ehk ka huntidest, sest õige pea nad taandusid. Uus metsamasin Harvester ei tee kuigi suurt müra, küllap see ei hirmutagi hunte ja nad jäävad kogu aeg mehe ja masina lähedale. Kui hundid teevad niisugust pätti, et tulevad sulle juba koju järele, ei karda masinat ega inimest, siis on ikka jama küll. Tulevad sulle juba päise päeva ajal julgelt vastu: oli juhus, kui mööda metsasihti sõitvale traktorile silkasid vastu hundid, ikka kippadi-koppadi. Põikasid kõigest paar-kolmkümmend meetrit enne traktorit tagasi metsa. Ei, hirmuta neid traktor ega miski.”
Jõearu talu peremees Eduard Vitkar, kes on ühtlasi Siimusti jahiseltsi esimees, teab, et hundid liiguvad nende kandis kogu aeg: käivad üle Kaave, siis lähevad Aidu maadele ja tulevad jälle tagasi. “Mullu kadus mu naabril koer, aga minu Laika on veel alles. Hundid on käinud teda küll ühtelugu kaemas, aga kunagi tegin koera jaoks kuudi varjualusesse, kuhu ta pääseb läbi ukseaugu. Tollal ma ei arvanud, et seda on vaja mitte üksnes halva ilma, vaid ka huntide kaitseks. Alles nädal tagasi olid mu õues kolme hundi jäljed, kuid minu Laika jäi jälle alles,” meenutas jahimees Eduard. Kui novembri lõpupäevil tuli üks külamees põdrajahile kogunenud jahimeeste juurde ja rääkis, et öösel oli tema talu õues koera kallal kolm hunti, ei võtnud ta seda kuigi tõsiselt. “Ütles, et pani väljas posti otsas tule põlema ja jooksis koerale appi. Hundid polnud hurjutamisest väljagi teinud, üks susi oli isegi hambad irevile ajanud. Mõtlesin, et see võib olla vanamehe hirmujutt, aga kui jõudsime põdrajahile tegema, tulid need kolm hunti ajusse sisse. Tulistada neid ei tohtinud, meil polnud selle looma laskmiseks luba,” nentis harrastuskütt. Ühe hundinaha on tal siiski seina peale laotanud, seda veel ajast, kui hunt oli lindprii ja tema tabamise eest sai veel preemiarahagi.
Hundid peavad ka põrsajahti
Aidu piirkonna jahiseltsi Ott juhatuse esimees Tiit Seer ütleb, et huntide ja nende jälgede nägemine on tavaline asi. “Põdrajahi ajal tulid alul välja kolm, siis kaks hunti. Neid võis olla ka rohkem, sest meie kandis on nähtud liikumas ka kaheksapealist hundikarja. Põtru on meil küllaltki palju, kuid viimasel ajal pole nende vasikaid näha. Seakarjad on samuti puhtaks söödud, vaid ühel karjal on veel mõni põrsas alles. Tulebki nii välja, et meie jahipiirkond, kus me metssigu, kitsi ja teisi loomi toidame, jääb vaid huntide söödamaaks. Huvitaval kombel pole me aga kuulnud, et meil oleks viimasel ajal läinud mõni koer või lammas kaotsi. Oe külas on paarkümmend lammast väljas, nägin seal ligemale kilomeetri kaugusel olnud hundikarja. Ebaloogiline, et nad ei käi murdmas neid voonakesi, vaid jooksevad Saduküla poole kodukoerte kallale. Ju siis on õige, et ega hunt oma kodu ümbruses ei murra,” tõdes jahimees Tiit.
Metsaülem Peep Aroldi teada on Palamuse valla Luua kant olnud paaril viimasel aastal huntide poolest päris rahulik. “Novembri alguses olid meie mehed küll hunti näinud, kuid tema tehtud kahjudest pole kuulda olnud. Meie kandi majapidamistes ja põldudel on kahju teinud hoopis karu. Naaberjahisektsioonis lasti küll üks karu maha, kuid mesikäppa oli meie kandis tuuseldamas näha ka pärast seda. Nüüd magab ta juba talveund ja tema ei häiri meid ega meie teda.”
Mõni koeramaias hunt võib saada kuuli
Hunt pole juba aastaid lindprii, ta on kantud kaitsealuste suurkiskjate nimekirja. Keskkonnaministeeriumi suurkiskjate kaitse ja kasutuse korraldamise töörühm otsustas siiski lubada küttida tänavu ka mõni hunt. Nende asustustiheduse ühtlustamiseks ning üle- kui ka alaasustusest tingitud negatiivsete tagajärgede vältimiseks pole küttimismahud määratud maakondade kaupa. Huntide arvukuse reguleerimiseks on Jõgevamaa Torma, Laiuse ja Sadala jahipiirkonnas lubatud küttida kaks ja Aidu piirkonnas üks hunt. Tartumaa Laeva, Kärevere, Vahelaane, Puhja, Tähtvere ja Sangla ning Jõgevamaa Pikknurme jahipiirkonda hõlmaval alal tohib lasta kuus hunti. Hundijaht kestab detsembrist kuni veebruari lõpuni.
ARDI KIVIMETS
