“Kalevipoja kodupaiga aabitsa” on koostanud Jõgeva maakonna lasteaedade ja koolide lapsed koos juhendajatega. Ruumipuudusel avaldab Vooremaa katkendid vaid kolmest kirjatööst.
Kalevipoeg Jõgevamaal
Kord tuli Kalevipojale mõte, et oleks tore Kassinurmes kiigel käia. Parajasti viibis ta Peipsi taga, kuid see ei olnud talle mingi probleem. Ulatus ju Peipsi vesi talle vaid vöökohani ja sedagi vaid sügavamates paikades.
Võttis Kalevipoeg siis lauakoorma õlale nagu alati ja hakkas läbi jaheda vee kahlama. Järsku tundis ta midagi pehmet oma pastla all. Võimas mees tõstis jala veest välja ja uuris asja. Vee põhjast vaatas talle vastu midagi rohelise habeme ja üleni vetikatega kaetud vanamehe taolist. Vanamees näitas Kalevipojale hambaid ning sisistas: “Kuidas julged sina, könn, mulle peale astuda? Kas siis tänapäeval enam vanureid ei austatagi? Endal pole veel habegi kasvama hakanud, aga nii ülbelt kõnnib ringi! Phähh! Mina olen sinust sada ja tuhat korda parem!”
“Arvad, et saaksid minust võitu? Ma olen Kalevipoeg, kas sa siis minust kuulnud pole?” küsis Kalevipoeg.
„Haah, sina oledki see tossike, kes sortsidele tuule alla tegi! Peaks ütlema, et nad ei olnud sugugi paremad kui sina, armetu hoopleja! Kao mu silmist, enne kui ma kurjaks saan!”
Nüüd sai Kalevipoja mõõt täis, ta viskas lauakoorma üle Peipsi tagasi ning lausus: “Noo, aga võtame siis mõõtu, kumb meist ikkagi on parem! Nimeta üks ala, milles sa minuga võistelda sooviksid!”
Vanamees oli kärme vastama:
“Me võistleme males! Sa ju ikka tead, mis male on?”
„Eee… muidugi ma tean, mis male on,” ütles Kalevipoeg. „Ma olen lausa maletšempion.”
Istusid siis mehed maha ja hakkasid mängima. Juba alguses tundus asi Kalevipojale halb: malelaud oli liiga väike ja suur mees oma töntside sõrmedega ajas nupud pidevalt ümber. Samuti ei näinud ta, kas Vanamees sohki
teeb või mitte. Kui Kalevipojal oli vaid neli nuppu järel, kuulis ta peenikest häält, mis seletas:
“Liiguta oda C4-le ja järgmise käiguga oled võitnud!”
“Siil, sina või?” küsis Kalevipoeg mõttes.
“Ei, dinosaurus! Muidugi olen ma siil, kes siis veel!” pahandas siil.
Kalevipoeg tegi, nagu kästud, ning võitiski. Auhinnaks lubas Vanameestal valida kas tugeva hobuse või miljon krooni. Kalevipojale tundus hobune tore mõte olevat ning varsti ratsutaski ta edasi Kassinurme poole.
Silver Piir, Jõgeva Ühisgümnaasiumi 11. kl
Juhendaja õp Tiia Malm
Kalevipoja teod Jõgevamaal
Elas kord Kalevipoeg. Ta oli nii pikk, et kui ta ennast sirutas, siis olid tema käed peaaegu pilvede kõrgusel, kui ta jala välja sirutas, siis olid tema varbad temast pool kilomeetrit eemal. Kalevipoja maja oli terve Jõgeva maakond. Tema tuba oli terve Jõgeva vald ja Kalevipoeg magas voodis, mis
oli terve tee pikkune Palamuselt Kuremaale. Kui ta ennast sirutada tahtis, olid ta käed otsapidi Kaareperes, jalad aga Laiusel.
Ühel päeval, kui Kalevipoeg tahtis midagi huvitavat teha, soovitas ema Linda minna tal liivalossi ehitama. Kalevipoeg arvas, et see on igav tegevus, ja läks hoopis jalutama, kuni jõudis otsapidi Põltsamaale. Kalevipoeg otsustas
maha istuda ja veidi puhata. Mõtiskledes jõudis ta järeldusele, et ehk see liivalossi ehitamine ei olegi nii igav tegevus, kui esialgu tundus. Kalevipoeg otsustas proovida ja hakkaski ehitama. Ta ehitas ja ehitas, kuni lõpuks sai valmis ilus suur liivaloss. Äkki märkas ta lossi poole tulevat imepisikest
olevust, keda ta vaevalt nägi. See Kalevipoja jaoks imepisike olevus osutus kukeks. Kalevipoeg võttis kuke kätte ja pani ta oma kõige pisema näpu peale istuma. Kalevipoeg vaatas kukke. Siis vaatas ta oma vastloodud liivalossi ning uuesti kukke. Nii tegi ta korduvalt, kuni sai aru, et liivalossi torn vajaks täiendust. Kalevipojale tuli hüva mõte, et kukest saaks lossile sobiva lisandi.
Nii kaunistabki kukk Põltsamaa lossi tippu tänaseni.
Pille-Riin Piho, Põltsamaa Ühisgümnaasium
Kalevipoeg
Ühes väikeses Eesti linnakeses Jõgeval elas kord mees, keda rahvasuuskutsuti Kalevipojaks. Kalevipoja välimus ning sisemus erinesid teineteisest
nagu öö ja päev: kehaehituselt oli noormees suurt kasvu, tugev, tahumatu ning neile, kes teda lähemalt ei tundnud, võis ta isegi hirmu nahka ajada; seevastu oma olemuselt oli Kalevipoeg äärmiselt sõbralik, tagasihoidlik ning vahel ehk liigagi lahke. Meie loo peategelane töötas kellassepana Kassinurme mägedes ning tema töökoda oli väga tuntud nii Kassinurme rahva kui ka Jõgeva elanike seas. Noormehel usuti isegi mingi imeline jõud olevat, sest tema valmistatud ja parandatud kellad olid vastupidavad ning näitasidminutipealt õiget aega. /…/
Kuuldused Kalevipoja võlukellast levisid ka kaugele Peipsi taha, kus elas Peipsi sorts. Sorts, kes oli väga ahne, otsustas vana Kalevi kella endale saada.
Sedamaid asus sorts Jõgeva poole teele, kaasas kolm sulast ning Saarepiiga, kelle ta möödunud jaanilaupäeval kosimise eesmärgil oli röövinud.
Rändas see kummaline seltskond nädal aega, lõpuks hakkasid siiski paistma Jõgevamaa voored ning põlised metsad. /…/
Teinud kolm sammu üle Kassinurme voorte, kõrgus Kalevipoeg sortsi ees ning küsis: “Mis vaja, vana? Uut kella?” Sorts, olles kohkunud sellisest ninakusest, läks marru ja hakkas kisendama. Tema möirgamist oli kuulda isegi Jõgeva linna, kus inimesed tänavale jooksid ning kohe taipasid, et Kalevipoeg hädas on./ …/
Sortsi kisa, sulaste vandumise ning Kalevipoja
möirete peale joosti kokku lähedalt ja kaugelt. Eriti oli rahvast tulnud Jõgevalt, kes rattaga, kes bussiga, kes joostes, keegi ei tahtnud sündmusest ilma jääda, niisamuti kui taheti appi tulla heale kellassepale. Ehkki Kalevipoeg oli suur ning tugev, hakkas ka tema ramm aegamööda nelja vihase mehe
vastu raugema, oli näha, et kui midagi ruttu ette ei võeta, võib Kalevipoeg ilma jääda oma võlukellast. Kalevipoja maja kõrval seisis lauakoorem, viimases hädas haaras Kalevipoeg sealt laua ning virutas sellega vastastele.
Tulemuseks olid vaid veelgi vihasemad sortsid ning katkine laud. Nii läks ka teise ja kolmanda lauaga. Juba lootust kaotamas, kuulis Kalevipoeg äkki, kuidas rahvas sosistab: “Serviti, Kalevipoeg, ikka serviti!” Võttiski kangelane</font>
laua serviti kätte ning saanud vaid paar korda virutada, pistsid sorts ja tema sulased Peipsi poole punuma. /…/
Pärast kokkupõrget Peipsi sortsiga sai Kalevipoeg aru, kui väga teda Jõgevamaal armastatakse ning hoitakse. Tänutäheks aitamise eest tahtis ta Jõgeva linnale midagi kinkida. Selleks kingiks sai suur kell, mis asetati kesklinna maavalitsuse seinale. Mitte küll vana Kalevi imekell, kuid imekell kindlasti.
See Kalevipoja oma kätega valmistatud ajanäitaja ei jää sekundikski seisma ning võlujõudu sellel jätkub – missugune tavaline kell heliseks niivõrd kaunilt igal veerandtunnil! Peipsi sortsi kole plaan leidis siiski õnneliku lõpu, sest nüüd on Jõgeva linnal kell.
Maria Orb, Jõgeva Ühisgümnaasiumi 11. kl.
Juhendaja õp Inga Reinumägi
