Juba järgmise päeva hommikul, kui isa ja ema olid linna omi asju ajama läinud ja Mari oli üksi koju jäänud, hakkas Mari oma suurt plaani ellu viima. Kuna ta oma tegemistega nii hõivatud oli, ei kartnudki ta üksi kodus olla. Ja pealegi, kuidas siis suured lapsed üksi kodus olemist kardavad?
Tüdruk astus koduuksest välja, sest ta teadis, et Jaan mängib oma värava juures palli. Maril olid jalas ema vanad kontsakingad, mis tüdrukule küll suured olid, aga siiski kuidagi jalas püsisid. Veel olid tal tumepunased küüned ja veidi laiali läinud silma- ja huulevärv. Seljas oli tüdrukul uhke seelik ja pitsilise äärega kollane pluus ning ka soenguga oli ta palju vaeva näinud. Ta kõndis, kott õlal ja kena vihmavari käes, mööda tänavat. Kõrged kontsad ei võimaldanud eriti uhket kõnnakut, kuid Jaani tähelepanu tõmbas ta siiski.
“Mari! Ma olen siin! Kas hakkame midagi mängima?” hüüdis Jaan üle värava.
“Ei. Ma ei taha mängida. Mul on palju parematki teha. Jalutan või loen vanu raamatuid,” luiskas Mari, kes tegelikult ihkas vägagi mängida. Näiteks keksu või palli.
“Olgu pealegi!” hüüdis Jaan ja läks palli põrgatades tagasi korvini. Marit aga üllatas, et poiss tema välimusemuutmist ei märganud. Tüdruk tuli üle tee ja hakkas Jaani- poolsel teepoolel kõndima. Poiss ei öelnud ega teinud ikka midagi. Mari läks plangule päris lähedale, kohe päris päris lähedale ja trampis kõvasti asfaldil, lootes nii poisi tähelepanu köita. Kuid Jaan mängis palli edasi ja ei öelnud ega teinud midagi. Mari muutus pahuraks. Ta küsis vaikselt väravani jõudes:
“Kuulge, kas tulete minuga teed jooma? Või kohvi? Mul on ka maitsvaid küpsiseid. Tulete?”
“Ma ei saa. Mul pole smokingit,” naeris Jaan täiest kõrist.
“Mida see peaks tähendama?” imestas Mari.
“Kuule, Mari,” ütles Jaan ja tuli tüdrukule lähemale. “Ma ju sain aru, et sa üritad suurt tüdrukut mängida, aga see ei tule sul eriti hästi välja. Pealegi, laps on väga hea olla. Ei pea ju suureks saama.”
“Ma ei üritagi,” eitas Mari oma teguviisi.
“Üritad küll. Ja pealegi, kas see rahustab sind, kui ma ütlen, et ega ka mina suur pole?”
“Ole sina suur või väike, aga mina ei ole enam pisike! Ma olen suur! Ja ma ei ürita suurt tüdrukut mängida, vaid ma olengi seda!” hüüdis Mari valjult üle tänava.
“Oled sa kindel, et sa tahad suur olla? Siis me ei saa ju enam korvpalli mängida. Ja me ei saa rattamatka teha, nagu me plaanisime,” naeris Jaan.
“Miks ei saa? Minu isa ja ema käivad ka vahel matkal,” ütles Mari rõõmsalt ja uhkelt.
“Kui neil muidugi aega on. Aga neil on seda harva, sest nad on suured ja käivad tööl. Kas sina käid ka?” küsis Jaan.
Mari vaidles poisiga veel tükk aega ja nad said teineteise peale päris pahaseks.
Kui tahad teada mis lastest edasi sai, osta järgmise nädala laupäevane Vooremaa!
