Ajal, mil Eestimaal võib mitmetest reklaamimaigulistest ettevõtmistest ja asjameeste enesekiitusest lähenevaid valimisi aimata, on äärmiselt kosutav kohata Peipsi ääres siirast ja südamlikku soomlast Esa Tasaneni, kes kogu oma teadliku elu on tegelnud heategevusega ning seda täiesti enesestmõistetavaks peab.
Juba neli aastat järjest on Esa kord kuus kas siis suure kaubaauto, veo- või pakiautoga võtnud ette teekonna Pala ja Alatskivi valda, et tuua vajalikke tarbeasju ja humanitaarabi siinse piirkonna koolidesse, haiglatesse, hooldekodudesse, peredesse ja mujale. Seejuures on tal kohalikele vaid üks palve: antagu ainult võimalikult konkreetselt teada, millest kusagil puudu, siis teab ta, mida järgmisel korral tuua.
Aitamine eluviisiks
Peale Peipsi äärse piirkonna on Esa vahendusel jõudnud abi veel nii Tallinna, Saaremaale kui ka teistesse Eestimaa paikadesse. Eriti südamelähedaseks peab ta lasteasutuste ja lastega perede toetamist ning abistamist.
Soomes Toijalas tegutseb Esa Tasaneni juhatusel praegu sihtasutus Teriskoti ehk sisuliselt hooldekodu kaheksateistkümnele alkoholi ja narkootikumide küüsi sattunud mehele.
Varasest noorusest saati oma elu kirikuringkondadega sidunud Esa jaoks on inimeste aitamine ainuvõimalik elamise viis. Elu on teda omal ajal seitsmeks aastaks misjonärina Jaapanisse ja sama pikaks ajaks Rootsi viinud. Mõnda aega on ta olnud Bangladeshis, erinevate heategevuslike ettevõtmistega Siberis, Londonis ja mujal. Esa kolmest lapsest kaks vanemat on praegu samuti misjonäritööl – üks Indias, teine Maldiividel. Ka oma naise Raijaga sai Esa kunagi kokku just tänu kirikutööle.
“Olen vaesest perest pärit, külma ja nälga küllalt tunda saanud ja tean, mis see on. Mõtlesin, et kui ma juba natukenegi jõukamaks saan, tahan hakata toetama neid, kes puudust kannatavad,” rääkis Esa ning on sügavalt veendunud, et inimeste aitamine ongi tema eluülesanne. “Meid oli üheksa õde-venda, ema üksi pidi topelt töötama, et meid kõiki elus hoida. Isa oli meil joodik.“ Esa tunnistas, et just kogetud abitus ja kurbus lapsepõlves oli valmistanud teda ette kogu järgnevaks eluks, et aidata neid, kellel raske ja paha. Kahju oli emast, kes pidi nõrkemiseni tööd tegema, isast, kes ei suutnud enda ja perega toime tulla ning iseendast ja õdedest-vendadest, kes kannatama pidid.
Omavaheline koostöö
Nagu oma igal viimaste aastate Eestimaa-reisil, peatub Esa ka tollel hilissuvisel päeval Rannal soomlanna Marja Korpimäki külalistemajas. Marjal ongi tegelikult oluline osa selles, et Esale nelja aasta eest just selle kandi rahvas südamelähedaseks sai.
„Meie ühine tuttav tõi siia varem humanitaarabi. Esa jagas sel ajal abi Venemaale. Eestimaal oli ta siis juba samuti mitmetes paikades abistamas käinud,“ rääkis Marja oma koostöö algusest Esaga.
Venemaal käimisega aga tuli piiri peal ette järjest enam raskusi. Küll ei tahetud tollis läbi lasta hambaarstidele lubatud vahendeid ja tarbeid, küll tekkis probleeme koorma kaalu ja sisuga ning muudki.</font>
Kui Esa siis seda nende ühisele tuttavale kurtma oli juhtunud, soovitanud viimane Venemaal käimine katki jätta ja selle asemel hoopis Peipsi äärde tulla. „Ma tean siin üht inimest, kes sind juhatada võib,“ oli ta öelnud.
See inimene oligi Marja, kes oli selles paigas juba täiesti omaks saanud ning tundis kohalikku rahvast ja olusid päris hästi. Pealegi räägib Marja ka ladusalt eesti keelt. „Meil on tõesti olnud hea koostöö,“ kiidab Esa.
Selle koostöö tulemusena on ümbruskonna haiglad saanud voodeid, põetusvahendeid, mööblit ja muud vajalikku. Koolidesse on toodud pinke, laudu ja tahvleid, Tudulinna ja Kallaste hooldekodusse voodipesu jne. Mõnedesse peredesse on viidud küpsetusahjusid, kodumasinaid ja lastele jalgrattaid. Tihedat sidet peetakse omavahel nii Alatskivi kui Pala valla sotsiaaltöötajatega ning Esa on aastaid ühendust pidanud ka Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liiduga.
Sõnadest tuleb puudu…
Kui Esalt küsida, kas tal on Eestis käimisega kujunenud ka mõni lemmikpaik, vastab ta pikemalt mõtlemata, et selleks on Pala vald. Ilmselt osalt ka seetõttu, et Marja on siin aidanud eeltöö ära teha ja mõnede peredega ollakse juba lausa isiklikud tuttavad. Aga vähem tähtis polevat seegi, et enamasti antakse ka ette teada, mida just kusagil kõige enam vaja.
„Nad on kuldaväärt inimesed, nii Marja kui Esa. Suure südamega soomlased. Meil, eestlastel, niiviisi pole, et viitsitakse üksteise peale mõelda ja teisi aidata. Nad on meie inimestele nii palju head teinud, et tänamiseks tuleb sõnadest puudu,“ rääkis Pala valla sotsiaaltöö peaspetsialist Eve Vadi ning tunnistas, et parimagi tahtmise juures ei jätkuks vallal võimalusi kõiki hädalisi aidata. „Esaga on meeldiv suhelda, ta on nii vaba ja vahetu, tundub, nagu oleks ta samuti kohalik. Isegi keeleoskus ei ole barjääri tekitanud.“
„Inimesed armastavad ja usaldavad Esat,“ kinnitas ka Marja. Esa meenutab aga veel praegugi, liigutuspisarad silmis, oma kuuekümnendat sünnipäeva kevadel, kui ümbruskonna rahvas talle Alatskivi lossis üllatuspeo korraldas. Seekord sai peost osa ka bussitäis Esa hoolealuseid Teriskoti hooldekodust.
Vastastikune usaldus
Hooldekodu rahvaga Eestisse sõita polnud Esal kaugeltki esimene kord. Aeg-ajalt on ta ikka sealseid inimesi endaga kaasa võtnud, et pakkuda neile vaheldust ja näidata Eestimaa ilusaid paiku. Hooldekodu mehed vaatavad enamasti üle ka Eestisse toodavad voodid ja parandavad ära, mis vaja.
Üksteise toel ja vastastikusel usaldusel püütakse edasi elada ning eneseväärikust säilitada. Iga elu on kordumatu ja mitte kellelgi pole teisele õigust näpuga näidata, selles on Esa alati kindel olnud. Teriskoti kaheksateistkümne hoolealuse huvides on tööle võetud seitseteist inimest, peamiselt töötud tööhõiveameti kaudu. See on Esa panus töötute heaks. Hoolealused saavad Teriskotis süüa ja kui vaja, siis ka arstiabi. Arst Toomas Kitsing on pärit Eestist, tema töötab osa ajast sealses hooldekodus. Peale eestlasest arsti on seal tööl ka kaks Marja tuttavat noormeest Peipsi äärest.
Hooldekodu juhataja amet on ühtlasi selline, mis võimaldab Esal Eestimaa vahet sõita. Kui usaldusest rääkida, siis nagu Marja selgitas, ei anta Soomes humanitaarabi vahendamist kaugeltki igaühe hooleks ei oma riigis ega ka mujale viimiseks. Seda usaldust peab õigustama ja Soome riik toetab oma usaldusväärsete isikute tegevust igati.
Alati vajab keegi abi
Nüüd, kui Esal ja ta kaasal Raijal juba lapsed misjonäritööl ja neli lapselastki kasvamas, on nad ise rohkem paiksemaks jäänud. Aga Esa tunnistas, et kui vaja peaks olema, ei ole ka kusagile mujale elama asumine nende jaoks probleem. Varajases nooruses oli Esa Rootsis ehitusfirmas kirikuehituse kogemusi omandamas. Vastse abielumehena tuli tal aga juba koos noorikuga Jaapanisse kolida. Alguses kirikut ehitama, pärat seda aga asutasid nad koos Raijaga internaadi ning tegelesid sealsete lastega. Jaapanis said Tasanenid ka ise lapsevanemateks, sest kaks vanemat last on seal sündinud. „Sünnitamas käisime küll tegelikult Soomes,“ täpsustas Esa.
Jaapanit peab Esa kõigist välisriikidest, kus nende perel pikemat või lühemat aega elada on tulnud, kõige paremaks. „Seal oli kõige sõbralikum ja turvalisem,“ põhjendas ta.
Praegu mõlgutab Esa aga mõtet rajada kusagile Peipsi äärde midagi Teriskoti taolist, sest on aru saanud, et seda on Eestis väga vaja. Võib-olla saab see olema kunagi Kallastel. Ta tahab selleks anda oma panuse.
Suhtumine nõrgematesse tundub olevat kahel pool Soome lahte paraku erinev. Nagu Marja selgitab, maksavad Soomes hooldekodudes oma hoolealuste eest peamiselt vallad. “120 eurot on summa, mis peab inimesele kätte jääma. Puuduva osa katavad vallad. Sugulased ja pere selle eest ei vastuta,“ teadis Marja rääkida. “Eestis on asjad küll teistmoodi, aga see-eest on siin perede ja sugulaste omavahelised sidemed tugevamad,“ ütles ta lohutuseks.
VAIKE KÄOSAAR