“Seltside kaudu õppis eesti rahvas end juhtima juba siis, kui meil oma riiki veel polnud,” ütles konverentsil XIX sajandi teise poole eesti seltsielust kõnelnud Jaanus Arukaevu, kes seltside teemat uurinud oma magistritöös. “Teisalt on seltsides tegutsemine õpetanud meid endale eesmärke seadma: ajalugu näitab, et seltsid, millel pole olnud tulevikku suunatud eesmärki, on hääbunud.”
Ka Palamuse kihelkonna tsaari- ja esimese Eesti Vabariigi aegsed seltsid, millest kõneles Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi teadur Tiina Kivits, pakkusid näiteid nii tõusudest kui ka mõõnadest, nii kiirest hääbumisest kui ka pikast ja tulemuslikust tegutsemisest.
Nagu mitmel pool mujalgi, alustati ka Palamuse kihelkonnas seltside asutamist põllumeeste- ja tuletõrjeseltsist. Palamuse Põllumeeste Selts sai eesti-saksa segaseltsina asutatud küll 1896. aastal, ent kuna mõisnikud üritasid jõukamaid talupoegi oma “kiiluvette” saada, lõhenes selts juba kolme aasta pärast ning eestlastest talunikud moodustasid oma, Kuremaa Põllumeeste Seltsi (kohanimi Kuremaa figureerib paljude Palamuse kandi seltside nimedes seetõttu, et vald, mille keskus Palamusel asus, kandis Kuremaa nime).
Kuigi seisakuid ja vastuolusid tuli ette ka 1900. aastal asutatud Kuremaa Tuletõrje Seltsis, tõi selle teke Tiina Kivitsa sõnul siiski kaasa positiivse pöörde kihelkonna kultuuri- ja seltsielus. Lisaks seltsi põhieesmärgi ? tulekahju korral abi andmise ? täitmiseks vajaliku vabatahtliku tuletõrjekomando tekkisid seltsi juurde ajapikku ka segakoor, puhkpilliorkester ja alaline näiteseltskond. Seltsi põhiliseks sissetulekuallikaks olid ju peoõhtud ja loteriid ning oli hea, kui peoeeskava suudeti sisustada oma jõududega.
Rahva annetustest
95 aastat tagasi sai Kuremaa Tuletõrje Selts hakkama sellega, et pani rahva annetuste toel püsti Eesti tolle aja suurima maaseltsimaja. Uues ruumikas hoones said peod niisuguse hoo sisse, et tulekustutamine mõnede arvates tükati tagaplaanile kippus jääma, ent kui pikemas plaanis vaadata, täitis selts mõlemat ülesannet väärikalt.
Lisaks tuletõrjeseltsile edendasid kultuurielu 1922. aastal asutatud Palamuse Lauluselts, mis jõudis aastatel 1926-1939 korraldada viis kihelkondlikku laulupidu, ning 1917. aastal asutatud ja kolm aastat hiljem registrisse kantud Palamuse Haridusselts, tänu kellele eksisteeris Palamusel avalik raamatukogu. Tähelepanuväärne oli ka 1921. aastal asutatud Palamuse Kodu-uurimise Seltsi tegevus, mille silmapaistvamaks väljenduseks oli 1922. aastal raamatuna ilmunud Palamuse kihelkonna kirjeldus.
Ühtekokku tegutses 1925. aastal ilmunud koguteose “Tartumaa” andmetel Palamuse kihelkonnas 35 seltsi ja ühingut. Kuigi materjali pole nende kohta säilinud just palju (Kuremaa Tuletõrje Seltsi arhiiv hävis näiteks koos seltsimajaga tules 1941. aasta suvel), saadi kihelkonnakoolimuusemi ärklisaali siiski üles panna päris sisukas Palamuse kihelkonna seltsielu tutvustav näitus.
Kestab tänini
Kui enamik Palamuse kihelkonna ajaloolisi seltse on ajatormides tegevuse lõpetanud, siis tuletõrjeselts on kõikvõimalikele ümberkorraldustele vaatamata teatud mõttes kestnud tänapäevani: praegugi tegutseb Palamusel ju Jõgevamaa Päästeteenistuse koosseisu kuuluv kutseline tuletõrjekomando. Arvestades Kuremaa Tuletõrje Seltsi teeneid kohaliku elu edendamisel ja selle vastupidavust ajas, otsustas Palamuse kihelkonnakoolimuuseum välja anda raamatu “105 aastat tuletõrjet Palamusel.” Seltside aastale pühendatud konverentsil võisidki raamatu koostaja Tiina Kivits ja muuseumi projektijuht värsket trükist esitleda ning tänada Eesti Kultuurkapitali ja selle Jõgevamaa ekspertgruppi, Jõgevamaa Päästeteenistust ning teisi, kes raamatu ilmumisele kaasa aitasid.
Kui nõukogude ajal oli seltside tegevus piiratud ja kontrollitud, siis taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on need jälle oma õiget rolli täitma asunud.
“Minu meelest seltside roll tänapäeval ei vähene, vaid suureneb,” ütles Jaanus Arukaevu. “Kui kõike teeks üksnes riik, saaksid asjad tehtud liiga bürokraatlikult ja liiga vähe inimeste tegelikke huve arvestades. Seltside kaudu juurutatakse uuendusi, ent samas on seltsid ka konservatiivsete väärtuste alalhoidjad ja murranguhetkedel kodurahu tagajad.”
Igati positiivseks hindas Arukaevu seda, mida rääkis konverentsil ühe konkreetse tänapäeva seltsi, Kamari Haridusseltsi tegemistest kohaliku elu edendamisel Kalli Kadastik.
“Kui riik ja omavalitsus seltsi tegemisi jõu ja nõuga toetavad ? nii, nagu nad seda Kamari Haridusseltsi puhul teevad ?, jätkub seltsil jaksu kauemaks,” arvas Arukaevu.
RIINA MÄGI
