Põhimõtteliselt on õppekavad ülesehitatud nii, et saada vastus küsimustele, mida, milleks ja kuidas õpetada. Lähtuvalt õppimiskäsitlusest on õppekava sisu ja vormi võimalik mitmeti esitada. Siin ka üks põhjusi, miks Euroopa Liit ei tee liikmesriikidele haridusküsimustes ettekirjutusi.
Õppekavade arenduses on juba pikemat aega küsimus ainetest ja nende mahust taandunud vaidlustele, mis oskusi on vaja arendada teatud isikuomaduste kujunemiseks, et hilisemas elus edukalt hakkama saada. Näiteks küsimuste esitamise oskus, väljendusoskus, kriitiline ja süsteemne mõtlemine, loovus. Samas on näiteks ettevõtlikkuse ja kaitsetahte arendamine on meie õppekavades nõrgalt esindatud. Eelöeldu on kinnituseks, et õppekavadega seonduvat ei saa lahendada vaid koolirahvas isekeskis.
Täna kehtiva õppekava korral on siiani suurimaks puuduseks olnud rakenduse läbimõtlematus. Tartu Ülikooli poolt üleandmiseks ettevalmistatava riikliku õppekava üldosa projektis on regulatsioonid viidud miinimumini. Tahtmatult kerkib pansolik küsimus ?Kuidas seda kõike lavastada?? Me ei tea tegelikult, kuidas inimene on valmis iga uut teadmist paigutama oma teadmiste skaalasse, millest lähtuvalt ta elus otsustab ja valikuid teeb. Mõõdame ainult teadmisi, mitte seda, kuidas neid osatakse rakendada. Tarkus ja teadmine ei ole sünonüümid. Akadeemiline edukus on tänapäeva koolis pea ainus mõõdupuu, millega antakse hinnang koolile ja õppijale.
Samas teadmisteta targaks ei saa
Praktikas kujuneb nii, et koolis õpetatakse ainet, mitte last. On palju iseenesest mõistetavaid põhjuseid, miks õpetaja koondab tähelepanu oma aine õpetamisele ja koostöö puudumist koolis ei panda tähele. Nii saabki võimalikuks, et võõras ja raskesti tajutav heidetakse lihtsalt kõrvale. Selline lähenemine pärsib innovatiivsust ja õppekavad, kus on keskmes õpilase arengu ja üldinimlike omaduste eneses arendamise toetamine jäävad paremaid aegu ootama.
Inimesi, kes tahavad ja suudavad õppekavadega minna sügavuti, on Eestis vähe. Needki ei suuda leida ühist keelt. Selle taustal oli haridusminister Tõnis Lukase 2000. aasta otsus anda õppekavade arendus lepinguga üle Tartu Ülikoolile mõistetav, kuid lõpuni läbimõtlemata. Paralleelselt ülikooliga peab ka haridus- ja teadusministeeriumis olema kindlate ülesannete ja vastutusega struktuur, mis koordineerib kogu tegevust.
Vormiliselt on õppesisu üle otsustamine jäetud ametnikele. Iga uus minister võib anda õppekavadele aga uue suuna, sest riiklik õppekava kinnitatakse valitsuse määrusega. Lisame siia ministrite kiire vahetuse ja nende poliitilised otsused, mis võivad muuta haridussüsteemi toimimist ja rahastamist, ning saab selgeks, et sellise korraga on hariduspoliitika ebastabiilsus süsteemi sisse programmeeritud.
Riikliku õppekava komisjoni moodustamisel haridusministeeriumis kannab kiirustamise pitserit ning viitab ühekordsele projektile, mitte pidevale protsessile. Moodustada tuleb mitte komisjon, vaid struktuuriüksus, mis tegeleb õppekava arendamise koordineerimisega.
Laiemas plaanis peavad poliitikud huvituma riikliku õppekava üldosast, samuti nagu teistestki tulevikku suunduvatest strateegilistest dokumentidest nagu näiteks ?Teadmistepõhine Eesti?.
Nii on õppekavade ümber toimuvast aktiivselt huvitatud erinevad ühiskondlikud organisatsioonid, kellel kõigil ka oma seosed erinevate erakondadega. Lastevanemate Liit, kelle viimase manifestiga ühinesid ka Õpilasomavalitsuste Liit ja Eesti Koolijuhtide ühendus, nõuavad, et nendega arvestatakse ja võetakse partneritena õppekava arendustegevuses. Jaan Tõnissoni Instituudi seltskond väljendas oma rahulolematust minister Lukase õppekavaalaste otsuste üle.
Praegu kehtib Eesti koolides 2002. a. vastu võetud õppekava, mis on 1996. a. parandatud kuid mitte oluliselt muudetud versioon. Selle lühikese ajaga ei ole suudetud teha korralikku analüüsi õppekava toimest isegi mitte kooli tasandil. Õppekava mõjude analüüs on olnud halvasti juhitud ja alarahastatud. Reaalne võimalus on jätkata praegu kehtiva õppekava alusel õpetamist kuni parlament arutab läbi haridusstrateegia, millega uue õppekava koostajad saaksid endale täpsema lähteülesande. Selleks ajaks saaks ehk ka haridus- ja teadusministeerium paika struktuuri ja ülesanded, mille kaudu õppekava arendust koordineerida.
Riikliku õppekava kaasajastamise vajadus on väljaspool kahtlust. Selleks tuleb poliitilise maiguga tõmblused õppekavade kiirkehtestamisel lõpetada ning jätkata kannatlikkust, kaasatus, praktilisi kogemusi ja akadeemilist kompetentsi nõudva tööga.
Helmer Jõgi,
Riigikogu liige, Reformierakond
