Edgar Hark oli Mustvee luteri kiriku esimene iseseisev õpetaja, aga ka Torma ja seejärel Tallinna Kaarli koguduse õpetaja ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop. 8. oktoobril möödus 100 aastat tema sünnist.
Edgar Hark sündis Tartus, hariduse omandas Treffneri gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis (1929-1935), õppides usuteadust. Enne kui usuteadust õppinule anti kirikuõpetajana töötamise õigused, tuli tal olla praktikal, mida nimetatatakse prooviaastaks. Osa sellest aastast tuli olla maa- ja osa linnakoguduses. Prooviaastal oli ta Torma ja Paide koguduses. Kui ta oli sooritanud eksamid Konsistooriumi (s.t. Kirikuvalitsuse) ees 9./10.aprillil ja 1./2.oktoobril 1935, sai teda ametisse pühitseda (ordineerida). See toimus 29. märtsil 1936. Tallinnas Piiskoplikus Toomkirikus.
Esialgu määrati ta Tudulinna Rahu koguduse asetäitja-õpetajaks ja ta oli seal Mustvee koguduse õpetajaks valimiseni ja kohale kinnitamiseni. Konsistoorium kinnitas Harki Mustvee koguduse õpetajaks 25. novembril 1936 ja sama aasta 16. detsembril asus ta Mustveesse.
See oli ühe pisikese koguduse elus väga tähtis sündmus. Mustvee eestlaste ja Kasepää küla rahva 1870. aastail ette võetud suure töö ja vaevanägemise eesmärk oli saavutatud. See rahvas otsustas ju endale kiriku ehitada ja saada oma kogudus. Nende töö ja 56 aastat (kirik sai valmis 1880) kestnud ootuse järel leidus inimene, kes soovis tulla neile õpetajaks.
Elukäänakud
1939. a maikuu 11. päeval läks kirik põlema. Töömehed, kes uut katust tegid, olid suitsetamisel hooletud. Kirikust jäid vaid müürid. Oma mälestustes räägib õpetaja: “Kirikus olles ruttasin kantslisse, et veel viimast korda ülevalt vaadatuna näha kirikut. Lae peal juba kõik pragises ja mitmelt poolt lõi leeke välja. Samuti kukkus ka juba põrandale põlevaid tukke. Oli äärmiselt valus kõike seda näha. Seisin viimast korda selle kiriku kantslis.”
Kuid ta ei pannud käsi rüppe. Kogudus oli täis otsustavust kirik taastada ja õpetaja asus aktiivselt tegevusse. Sama aasta jõululaupäeva hommikul pühitses õpetaja Edgar Hark kiriku esialgseks tarvitamiseks. Minu teada on kirik selle pühitsemisega jäänudki. Peale tulid rasked ajad. Hark kirjutab: “21. juunil 1940. a. elas Eesti riik üle põhjaliku pöörde…. See ei jätnud mõju avaldamata ka kiriku elu peale.”
1. novembril 1940 nõuti linnavalitsuse poolt kogudusemaja vabastamist kavatsetavaks lastesõimeks. 5. novembril tuli õpetajal juba sealt välja kolida.
Ja siis: 23. juulil (1941) oli välja kuulutatud mobilisatsioon. Mobilisatsiooni alla kuulusid kõik sõjaväekohustuslikud meeskodanikud kuni 1907. a. sündinud kaasa arvatud…. Luigemetsast (see on Mustvee lähedal) saadeti mobiliseeritud, seal hulgas ka õp. Hark 23. juuli õhtul rongiga (Mustvees oli radteejaam) Sonda kaudu Tallinna.
Sellest peale on loos palju küsimusi. 1944 tuli Hark kodumaale tagasi Punaarmee kaptenina. Mustvee vallutamise plaani olevat teinud tema ja selle tõttu jäid Mustvee linn ja kirikud alles. Ta oli olnud tööpataljonis Arhangelskis, 1942-1945 oli ta Eesti laskurkorpuse ohvitser ning 1945 sai Kuramaal haavata. Ravi kestis Lätis kolm ja pool kuud. Juulist 1946 teenis ta taas Mustvee kogudust.
Tema peale ei ole vaadatud just kõige parema pilguga just selle vahepealse aja tõttu. Teda peeti punaseks piiskopiks ja suhtuti temasse halvustavalt. Ta ise ei aita end rehabiliteerida, sest pole jätnud jälge oma suhtumisest sellesse aega. Tema märkmetest võiks nagu natuke aimata mingit rahulolematust võõra süsteemiga, kuid ta on jätnud selle siiski enda teada.
Mustvee ei ununenud
Ometi olen Mustvee koguduses tema järglasena temaga kokku puutunud täiesti teisel pinnal. Ma olin poliitvangi poeg ja ise kuus ja pool aastat metsavend olnud. Meid taheti 1949. aasta märtsis Siberisse küüditada. Kordagi ei tundnud ma, et ta Mustvees mul külas käies oleks minusse põlgavalt või halvasti suhtunud. 45 aastat tagasi sain ma Mustvee koguduse õpetajaks sellepärast, et Edgar Hark seda väga tahtis. Sellest sain aja jooksul aru. Ta oli siis mind Mustveesse määranud kirikuvalitsuse liige.
Ühel korral, see oli 1977. a. novembris, olin ma tema saatja Moskvas. Seal toimus Praha Rahukonverentsi järelkonverents. N. Liidus kutsuti erinevate uskkondade esindajaid vahetevahel kokku, et demonstreerida end muule maailmale rahu kaitsjana. Hark oli pärast eelmise peapiiskopi surma tema järglaseks pandud. Seal taipasin ma, et teda rõhus väga ning vaevas talle külge kleebitud punase piiskopi maine, ta tunnistas seda mulle. Neil päevil nägin temaga samas hotellitoas elades äkki päris teistsugust meest.
Juba 1946. a. oli NSVL Ministrite Nõukogu juures asuva Usukultusasjade nõukogu volinik Eesti NSV-s ütelnud, et järgmise viisaastaku lõpuks, st aastaks 1955 on luterlik kirik Eesti NSV-s likvideeritud. Ma olen seda kuulnud oma isa käest, kes oli tol ajal Tartu Pauluse koguduse õpetaja. See volinik, J. Kivi, oli kutsunud tol ajal Eestisse jäänud 67 luteri kiriku vaimulikku kokku koosolekuks Tallinna ja teatas neile sellise uudise ning soovitas neil otsida endale teine amet.
Likvideerijad siiski ebaõnnestusid ja kolmkümmend aastat hiljem asuti otsustavalt kunagisi plaane täitma. Aastal 1977 käis väga äge aktsioon luteri kiriku likvideerimiseks. Olen aru saanud, et Harki eelkäija peapiiskopi kohal ei suutnud seda takistada. Pärast tema ootamatut surma sügisel 1977 sai Edgar Hark juhtpositsioonile ja pani kiriku hävitamise aktsiooni seisma. Ta käitus nagu tõeline nõukogude ohvitser, kes vastuvaidlemist ei salli.
Kas Jumala tee?
Olen endalt küsinud, miks läks ta kuulekalt kaasa 1941. aastal. Paljud ju hakkasid end varjama või põgenesid teel. Pealegi oli rong, mis viis mobiliseeritud Sonda kaudu Tallinna, sattunud Avinurme juures Saksa lennuki tule alla ja seal olevat olnud ka ohvreid, kirjutab Hark.
Ei tea, kui palju see tõele vastas, aga Mustvee mehed on mulle omal ajal rääkinud, et nad kutsusid ka Harki kaasa kodu poole tagasi minema. Neile tundus väga arusaamatu, miks Hark kuulekalt edasi läks. Mul on tunne, et see oli Jumala tee tema jaoks, kuigi see tähendas tema elus traagikat. Tema abikaasa ja poeg jäid siia ja lahkusid 1944. a põgenikena Läände. Tavaliselt inimesed ei oska nii mõtelda, aga mul on okupatsiooni ajal toimunut analüüsides sugenenud arusaamine, et ta pidi väga raskel ajal olema see, kes teeb eesti rahvale teene, et selle rahva kirik alles jääks. Olen üsna veendunud, et meie rahva püsimine või langemine oleneb selle kiriku püsimisest või langemisest.
Kui võtan mõttes kokku need paljud kohtumised ja jutuajamised Edgar Harkiga, siis pean ütlema, et ta oli sirgjooneline ja aus mees, mõnikord küll ehmatavalt järsk ning järeleandmatu, mis pani samas ta aususes ja sirgjoonelisuses kahtlema. Ent ta ei saanud avaldada, kuidas tolleaegsed repressiivorganid temaga ümber käisid, millist käitumist talt nõuti ja kuidas ta pidi toimima, et seista kiriku ja selle rahva eest. Ta ei saanud rääkida, mida ta hinges tundis. Ta tegutses end säästmata ja ei saanud endale lubada nõrkusehetki. Võitlus pidi olema väga raske. Ta lausa hävitati. Miks muidu ta tervis sellise kiirusega otsa sai. Hark oli olnud sportlik ja tugev mees, kes harrastas talisuplust ja tundus jõulisena. Ta lahkus igavikku 23. oktoobril 1986. Saan temast aru, et ta mõnda mulle ütles lootuses, et ehk keegi ometi mõistab teda natukenegi. Koormaid on üksi, ilma võimaluseta neid jagada, väga raske kanda.
Mulle on selgeks saanud, et lihtsa must-valge skeemi põhjal otsustades ei jõua lähimat minevikku hinnates tõeni. Kuid need skeemid ei kehti ainult mineviku hindamisel. Meil käiakse sageli põhimõtte järgi, et mida rohkem on võimalik kedagi teist põhjata ja laita, seda puhtam ja ausam tundub laitja. Kahju, et tänapäeva poliitikas peetakse sellist põhimõtet poliitilise võitluse kõige efektiivsemaks relvaks. Miks ei oska me vabas Eestis hoida kõige suurema varandusena oma rahva poegi ja tütreid? Miks tuntakse rõõmu, kui nn võistleja kukub ja pikali jääbki? Kui sa sirutaksid käe ja aitaksid ta üles, siis võiksid sa tema tõeliselt võita. Vaenlase tapmiseks on vaja ainult üht kuuli, kuid võitmiseks kogu inimese südant.
Minu suur lugupidamine kuulub mu eelkäijale. Mind on ta mitmel korral käest haaranud ja toetanud, kuid mõnel korral ka väga valusalt nuhelnud. Ja ma ei saanudki aru, mispärast. Siiski ei saa ma teda unustada. Ainult Jumal oskab hinnata õigesti tema nii vastuolulisena tundunud olemust.
EENOK HAAMER
