Wiedemanni vaimu käest pasunasse

Tartus keskkoolis õppides olin mõnda aega korteris vana eestimeelse lesknaise juures. See oli peen mammi, kes käskis naabrinnadel ennast keset sügavat stagnat prouaks kutsuda ja kelle kõnepruugis esines nii ohtralt h-häälikuid, et ta jutt kõlas nagu rõhumärkide turmtuli. Ilusale emakeelele need h-ad erilist ohtu ei kujutanud, lisasid pigem pikantsust.

Mammi raamaturiiulil troonis aukohal Wiedemanni sõnastik, õhtuti õhkas ta Uno Lahe, Rudolf Rimmeli või Juhan Smuuli värsse lugedes ja kui juhtus ajalehes märkama mõnd ortograafilist viga, karjatas käsi ringutades: “Hissand, shiin hon ju khoolon phuudu!”

Veel teatraalsemalt karjatas ta siis, kui uksele ilmus mu pinginaaber ja teatas, ise naerust kõver nagu paragrahv: “Füssa õpsil on uus kaabu, ta on sellega nigu erneirmutis.” “Mhis shellest hilusast heesti kheelest khüll shaanud hon!” pööritas mammi silmi, nähes välja, nagu vajaks ta kohemaid nuusksoola.

Hea, et kummitama ei tule

Sellest ajast on hulk vett ajamerre voolanud ja mu hea perenaise hauakivil seisab: “Eesti muld ja eesti süda, kes neid suudaks lahuta…” Kui see kallis kadunuke, kes „hilusat heesti kheelt” nii väga kalliks pidas, kuuleks praegusaja suhtlusviisi, pööraks ta vist hauas ümber.

Näiteks teatas hiljuti üks mu noor tuttav, et kellelgi luuserist sepal olla sahtel tühjaks tehtud. Mina seepeale kohe õhinal pärima, et kas varastati siis vaeseke päris puupaljaks või kuidas. Koos hämmeldunud pilguga sain selgitava vastuse, et tüübil kõksati hoopis hambad kurku. Sõideti pasunasse, noh, ja üleüldse joppas vennal raskelt, sest võinuks ka veits teisiti minna. Vaat kui oleks lusika nurka visanud, kasti löödud. Varastama tähendavat aga hoopis tuuri panema. Sedaviisi!

“No aga mille eest siis kohe nii, et sahtel tühjaks?” julgesin huvi tunda. “Elu on karm. Ju see kutt ei tahtnud sõbraga diili teha. Ju see sõber oli laksu all kah!” Maigutasin korra ja sättisin “sahtli” mõistvasse naeratusasendisse, paludes samal ajal salamisi kõigevägevamat, et Masingu või Wiedemanni vaimud hetkel siiakanti kummitama ei satuks, vastasel korral võib nende käest ilusa emakeele diletantliku uuendamise eest raskelt molli või pasunasse saada.

Kui Rakvere külje all avati uus hiigelmõõtmetes kaubanduskeskus ning minagi ennast poeskäiguks abikaasa käevangu haakisin, küsis noorrahvas meie käest, et mida me nüüd tegema läheme, kas hängima või tšillima. Jõllitasime, mõlemal sahtel ripakil, kostmata i-d ega a-d. Mõne aja pärast olime juba sedavõrd targemad, et teadsime – tšillitakse siis, kui karmanis on pappi, olgu tonn või sott, peaasi, et jätkuks millegi eest plekata.

Kui aga peenike peos ja tuul taskus, tuleb hängimisega leppida. Paraku polnud hüpersupermarketi avamise päeval võimalik teha üht ega teist, sest rahvast oli murdu, kõigil šoppamis- ja ostlemiskirg silmis.

Turvad olid sagimise keskel niisuguse näoga, nagu oleks neil kõigest savi või hoopis poogen, ning mendid, võmmid või pollarid — heal lapsel mitu nime — tšekkasid muigelsui autode puselemist parkimisplatsil.

Kohalik segakeel

Linnas lahtiste kõrvadega ringi jalutades kuulen alailma, kuidas noored eestlased kummalist kohaliku ja inglise segakeelt kõnelevad. Umbes nii, et kool olla rõve pleiss, klassijuhataja olevat viimase peal rinnapartiiga beib, mata õps täielik tropp ja et partil käies ei saanud jälle õiget fiilingut sisse.

Vanemad kodus olevat ka suht kreisiks pööranud, nii et kogu stoorist on täiega kopp ees. Kui siis keegi möllavate hormoonidega musimaias põlvepikkune kriiskab südantlõhestava tiiskandiga, et darling, anna üks kiss, viskab ka minul kopa ette.

Lähen koju ja loen natuke aega Tammsaaret — seda kohta “Tõest ja õigusest”, kus püksata Pearu ärapõlatud säärevarjud rätsep Taarile pähe viskab, sõnades, et minul põle nii suurt p…tagust, sest minul põle uateid.

Hoidku taevas meid võimaluse eest, et meil pole varsti enam seda ilusat emakeelt, mille kõla enamikule maailma keeltest silmad ette annab. Kui aga keele solkimine argoo ja võõrkeeltest pärinevate väljenditega jätkub, kisub asi nii nutuseks, et viska või häbi pärast lusikas nurka. Majanduskriis, eetikakriis, keelekriis – seda on natuke liiga palju. Hiljuti esitleti raamatut “Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa”, mis pandud kokku Wiedemanni keeleauhinna asutamise 20. aastapäevale pühendatud konverentsi ettekannetest. Nauditavat suhtlemist kaunikõlalises eesti keeles, head kaasmaalased! Mäletate, kuidas ütles Kristjan Jaak Peterson: “Kas siis selle maa keel…?”

URVE TINNURI

blog comments powered by Disqus