Kõnekäänd enne Pariisi Nuustakul ära käimisest on nii kulunud, et mitte ei tahaks teist enam pruukida. Paraku jõudsid Jõgeva aleviku kultuuriseltsi Vanaveski ja nende sõprade möödunudlaupäevasest Järvamaa-tuurist osavõtnud õhtuks jälle tõdemuseni, et mida muhvi sinna väljamaale tormata, kui nii põnevad paigad ja nii vahvad inimesed Eestimaa peal veel nägemata.
Vanaveskilased on sellistel sõitudel ikka kasu peal väljas olnud. Ses mõttes, et niisama vaatamise asemel püütakse käia kohtades, kus midagi kasulikku kõrva taha on panna. Seekord mindi hakatuseks Koordi külla, kus elavad ökoehitusentusiastid Hele ja Sven Aluste koos oma nelja lapse, seitsme hobuse, kitsede ja muude pudulojustega. Savist ja põhust majade tegemisest on paljud kuulnud, aga vähesed on seda ise näinud. Ega meiegi ehitamist ennast pealt vaadata saanud, küll aga nägime selle tulemusi. Alusted olid nimel just nädal tagasi kolinud savimajja, mille ehitamisest oli viie kevad- ja suvekuu jooksul osa võtnud oma paarsada huvilist eri riikidest.
“Naabrid ei väsinud meie väravas üha uusi autosid nähes imestamast, et meil nii palju sõpru on,” ütles Sven Aluste muiates.
Erialalt on ta telekommunikatsiooniinsener. Samas on ta olnud ühel või teisel viisil osaline kõigi viimasel ajal Eestisse püstitatud savimajade sünniloos ning käinud ka Eestist kaugemal selliste majade ehitamse kogemusi omandamas. Maja, millesse Alusted äsja kolisid, hoiab pererahva nädalase kogemuse põhjal erakordselt hästi sooja, mobiililevi seal aga pole. Seepärast on ukse taha varikatuse alla tehtud väike riiulike, millel telefoni hoida: seal see tõesti ka töötab.
Alustete praegusest elumajast saab tulevikus külalistemaja: psühholoogist ja eripedagoogist pereema Hele on end tasapisi koolitanud ratsutamisterapeudiks ja neil, kes sedalaadi ravi vajavad, samuti saviehitust õppida soovijail on ju hea seal vajaduse korral ööbida. Enda tarbeks ehitavad Alusted uue, ellipsikujulise põhiplaaniga savimaja, mille alusvaiad juba maasse löödud.
Selles, et Hele ja Sven nii järjekindlalt ja põhjalikult looduslähedase ja jätkusuutliku elukeskkonna mudeli otsimisega tegelevad, pole iseenesest midagi imelikku: nagu tagantjärele teada saime, on Hele filosoofi, tõlkija ja tervendaja Gunnar Aarma lapselaps, kes vanaisalt üsna rikkaliku vaimupärandi saanud. Kes juhtus möödunud pühapäeval ETVs nägema Reet Linna saadet “Aeg enesele”, sai Hele ja Sveni mõttemaailmast päris hea ettekujutuse: just nemad selle saate kangelased olidki.
Karinu sinine
Karinu klaasikoja toodangut on paljud Paunvere väljanäitusel, Laiuse käsitöölaadal või mujal kindlasti näinud. See torkab silma oma sinise tooni ja omanäoliste mudelite poolest: vaaside, kannude ja muude tarbeesemete seast leiab Karinu letilt alati ka luiki, tuvisid või elevante kujutavaid klaaskaunistusi. Kõigepealt näitaski klaasikoja peremees Ants Leinberg meile, kuidas luike tehakse. Tema käes oli see muidugi käkitegu: kõigepealt tuli võtta klaasimass piibu otsa, siis nakitseda selle kallal natuke tangidega — ja valmis ta oligi. Leinbergi abiline Mihhail Mišalagin näitas, kuidas tuvisid ja elevante tehakse — mitte sääsest, vaid ikka sellestsamast sinisest klaasist. Ja siis said kõik soovijad ise klaasi puhuda. Klaasimullid tulid nii õhukesed, et nende seintest võis sõrme läbi torgata.
Siniseks teeb Karinu klaasi kuumale klaasimassile lisatud koobalt.
“Sinine klaas on ainus, mida värvitust klaasist ise teha saab, teist värvi klaasi tuleks valmis kujul osta, aga see oleks kallis,” ütles Ants Leinberg.
Kui üks meie reisiseltskoda kuuluv proua talt klaasi keemilist valemit küsis, jäi ligemale pool sajandit Tarbeklaasis töötanud mees vastuse võlgu.
“Tean, et klaas koosneb põhiliselt liivast, soodast ja kriidist, aga mis selle valem võiks olla, seda ma küll ei tea,” ütles Leinberg.
Küll aga näis ta hästi tundvat inimhinge valemit: tema töötoas oli hästi soe ja mitte ainult lõõmava klaasiahju pärast. Hingesoojust õhkus ka kahest vana kooli meistrist Leinbergist ja Mišalaginist endast, kui nad klaasi kallal toimetasid ja oma tööst kõnelesid. Küllap sellesama meistritelt klaasi sisse läinud soojuse pärast Karinu klaasi armastataksegi.
Kohv ja tee
Niisama jahmatava avalduse, kui elu aeg klaasiga tegelnud Leinbergi tunnistus klaasi valemi mitteteadmise kohta, tegi ka Kubja ürditalu perenaine Merike Sander.
“Mina joon ainult kohvi!” kuulutas Sander, kes kuusteist viimast aastat oma elust pühendanud ravimteede tootmisele.
Ravimtaimi kasvatatakse Kubja talus ja selle ümbruses asuvatel maadel ühtekokku 32 hektaril. Kaks hektarit on kummeli all, sealt edasi tulevad riburada väiksematel pindadel piparmünt, kassinaeris, kuldvits, naistepuna, teeleht, kortsleht ja teised. Mujal toodetust ostetakse juurde enamasti vaid seda, mida kohapeal kasvatada ei saa. Näiteks energiateesse lisatav ženšenn on ostetud Koreast, kakaopähkli koored, millega lastetee magusaks tehakse, Kalevi kommivabrikust jne.
Mitmekümne erineva teesegu näidispakid on uues uhkes tootmishoones tähestiku järgi stendile riputatud. Seal võib ürditalu külaline valiku ära teha ning seejärel lattu minna ja oma “luuletuse” perenaisele üles öelda. Kes siis kiiresti kõik vajalikud teepakid leiab.
Kärme asjatoimetamise kõrvalt jõudis Merike Sander ka väga palju rääkida ning tema jutt ürditalu majandamisest, väikeettevõtja suhetest kontrolliorganitega, seasoojendaja ja tankiventilaatori baasil konstrueeritud õitekuivatist ja muust oli mahlakas ja vaimukas. Veel rääkis ta iidsetest käsikivi eellastest — jahvekividest —, mida Kubja talu maadelt hulganisti on leitud.
“Meie jaoks on need märgid sellest, et keegi on siin ammu meid elanud ja sellise tehnoloogiaga end ära toitnud,” ütles Merike Sander, andes mõista, et küll saavad kõigele vaatamata hakkama ka nemad. Poja pere ongi juba Kubjale kolinud, et vanemate alustatut jätkata.
Järjepidevus
Järjepidevus ning vana ja väärtusliku hoidmine olid ka Sargveres nähtut iseloomustavad märksõnad. Seal on Paide vald endale kuuluva mõisa kümneks aastaks kohalikule maakultuuri edendamise seltsile kasutada andnud, kes siis seal vahvaid üritusi ja ringide tööd korraldab. Eriti hoolikalt on tegelnud selts mõisa ajaloo uurimise ja mõisa-ajast kõnelevate legendide kogumisega. Mõisaprouaks riietunud Sale Talviste ja mamsel Matildeks kehastunud Evi Treimani ette kantuna kuulsime viimaseid meiegi. Uhkusega näitasid nad ka mõisa, mis, tõsi küll, veel kõvasti remonti vajab, aga mille väärtus on praeguseski seisus vaieldamatu: 1765. aastal rajatud Sargvere mõisahoone on üks väheseid, kus ühtegi vaheseina maha pole lõhutud ega juurde ehitatud ning mida pole tabanud ükski moderniseerimistuhin.
Kui tihti räägitakse baltisaksa mõisnikest kui eestlaste rõhujatest, siis Sale Talviste sõnul oleme me kõigele vaatamata oma saatust, verd ja kultuuri pidi mõisatega seotud ning seepärast tuleks mõisaid ikka au sees hoida. Mida Sargveres ka tehakse.
Päeva lõpetasime Kamari imeilusas seltsimajas kohaliku haridusseltsi rahva keskel. Aga Kamaris toimuvast on Vooremaa juba mitmel korral kirjutanud, sestap panen siinkohal punkti.
RIINA MÄGI
