Kas tasus sõita?
Laagrisse? Eestikeelsesse? Kolmekesi? Ilma täiskasvanuteta? Kuhu? Milleks? Miks meie? Vaat sellised küsimused kerkisid meie peadesse, kui meile teatati: ?Niisiis, te sõidate laagrisse.?
Hiljem tekkisid meil juba uued küsimused: kas me saame seal üldse eesti keelest midagi aru? Ja kas tõesti ei ole seal peale meie ühtegi venelast?
Nii me siis sõitsimegi kohale. Esimese asjana rõõmustas meid ülejäänud laagriliste suhtumine meisse.
Esmajärjekorras ütlesid korraldajad, et kui me millestki aru ei saa, aitavad nad meid rõõmuga. Grupitöödes suhtuti meie arvamustesse samamoodi kui teiste omadesse, võtsime osa kõigi ülesannete lahendamisest ja sündmustest.
Ühelgi korral ei märganud me rahulolematust või kannatamatust, kui palusime korrata või veelkord selgitada. Isegi kui selgitada tuli juba kolmandat korda.
Saime proovida enda jaoks täiesti uusi asju ? õppisime artikleid kirjutama. Meie koolis pole mitte kunagi olnud koolilehte. Oluline on see, et teadmisi ei saanud me ainult loengutes, vaid palju andsid juurde harjutused, mängud ja grupitööd.
Loomulikult oli raske õppida ja suhelda võõrkeeles ning pidevalt eesti keelt kuulata. Seda eriti esimesel päeval. Päeva lõpuks olime nii väsinud, et kukkusime kohe kui surnud voodisse, peas keelte segapuder, teades, et homme tuleb sama stsenaarium. Teise päeva lõpuks märkasime, et saame keelest juba rohkem aru.
Oluline oli, et laagris saime praktiseerida eesti keelt ning see on meie jaks väärtuslik kogemus ? meie linnas on praktiliselt võimatu riigikeelt rääkida. Usume, et selline eestikeelse laagri kogemus tuleb meile tulevikus kasuks.
Austa ennast!
Viivika Rõuk arutleb, kas 12-aastased on ikka valmis poiss-sõpra otsima.
?Olen 12-aastane tüdruk ja otsin poiss-sõpra, kellega lähemaid suhteid luua. Kokkusaamiseks helista…? Sellelaadseid kuulutusi leiab igast tutvumisrubriigist.
Arvan, et 12-aastased on liialt noored, et nukkudega mängimise asemel poiss-sõpra otsida. Lapsepõlv on väärtuslik ega kordu eal, seetõttu tuleb seda hoida ning nautida lapselikku rõõmu pisiasjadest.
Mina mängisin lapsepõlves oma kolme Barbie ja ühe Keniga ohutuid mänge. Need olid siirad ja lapsemeelsed mängud.
Täna on 12-aastaste neidude mängumaaks rate.ee ja Viru Keskus. Plikakesed riietuvad ja käituvad nagu täiskasvanud.
Paratamatult see ei õnnestu, sest nad lihtsalt ei ole selleks valmis ei vaimselt ega füüsiliselt.
Ajakirjanik Priit Pullerits vastas Jaan Kalmuse ja Mihkel Liiberi küsimustele.
Miks kõik ajakirjanikud oma palganumbri ümber keerutavad?
See on töölepingu järgi saladus. Ilmselt on põhjus selles, et aastaid tagasi toimus metsik ajakirjanike ülesostmine. Näiteks kui mina saan teada, et Kärt Anvelt (Karpa) saab 40 000 krooni, siis mul tekib küsimus: “Kurat, miks Kärt Karpa saab 40 000 krooni ja mina neli korda vähem?” Ma ei ole sugugi temast neli korda halvem. Ma lähen kohe tööandja juurde ja küsin temalt vähemalt pool palka juurde. Samas ei ole tööandja huvitatud, et tal oleks mitu kahekümne tuhande kroonise kuupalgaga ajakirjanikku. Olgu parem üks neljakümne tuhandeline ja las teised rabavad kümne tuhande eest.
Millised eetikavead võivad olla noortele ajakirjanikele kõige ohtlikumad?
Ai sa pagan! Kuna ajakirjandus kasutab inimesi allikatena, peab väga tähelepanelikult jälgima, et neile põhjendamatult liiga ei teeks. Kui millestki või kellestki kriitiliselt kirjutada, tuleb teha kindlaks, et lool oleks piisavalt tõendusmaterjali.
Ei tohi esimese kuulujutu peale rahva ette tormata. Kontrollida, kontrollida fakte ja olla selles väga veendunud.
Kõige olulisem on küsimused läbi mõelda.
