Ülo Nõlvak, elektrik Tabiverest:
“Ei, päris otsa pole veel saanud. Õuntest ei saa kunagi isu täis, näiteks “Kuldrenett” läheb mul sisse iga ilmaga ja igas asendis. See sort aga talveni ei seisa, “Sidrunkollane taliõun” ja “Tellissaar” peavad kauem vastu. Suvekodu ja õunaaed jääb meil kaugele, sinna pääseb vaid puhkepäevadel. Eelmisel nädalavahetusel jäi veel hea hulga õunu puude otsa. Kui ilm või kuri silm neid ära ei kaeta, siis saab veel õige palju ubinaid võtta. Natuke õunu on juba varutud ja koju toodud, üksjagu mahla tehtud ja natuke õunaveini käima pandud. Seda ilma suhkruta, sest tahan teha kuiva veini. Seda on küllaltki halb teha, sest õunavein ei tule alati hea välja ja läheb maru kergesti äädikaks. Õunu kuivatada ma ei oska, aga mu ema oli väga kõva õunakuivataja. Poisikesena sai kuivatatud õunu nagu komme söödud.”
Auni Luik, riigiametnik Saare vallast:
“Veel ei ole. Kuigi mul oma aeda ei ole, toovad sõbrad, naabrid ja tuttavad nõnda palju õunu, et tänavu on õunauputus meilgi. Elan suures majas ja talveks pole õunu kuhugi varuda. Talvelgi on vitamiine vaja, siis ostan mõne õuna poest. Loomulikult eelistaksin eestimaist õuna, nii nagu teisigi toiduaineid, aga tuleb osta seda, mida külapood pakub. Ikka välismaalt toodud puuvilju. Õuntele vahelduseks ostan kindlasti viinamarju, need on praegu suhteliselt odavad. Arbuus samuti, aga selle isu on juba möödas, kuid õunaisu jääb. Moosi ma poest küll ostma ei hakka, tuleb ikka ise teha, et saaks talv läbi maitsta. Lisaks õunamoosile on ka maasika- ja vaarikakeedist tehtud. Käisin aiandis marju korjamas, nii sain need odavamalt kätte. Suhkrut ostan linnast, seal on see pisut odavam kui meie kohalikus poes.”
Suune Tihane, väiketalupidaja Pedassaare külast:
“Aitäh küsimast, iga päev saab õunu süüa ja mahla juua. Sellist suurt õunasaaki kui tänavu, ma ei mäleta. Kevad oli ilus ja soe, külm ei võtnud ära ei metsa- ega aiamarjade ega õunapuude õisi. Ja sirelid – need õitsesid tänavu eriti uhkelt! Kui vahepeal tundus, et vanajumal oleks nagu Eesti peale vihane ? suured sajud ja muud hädad, siis nüüd näeb ilusaid vilju ja saake. Mis õuntesse puutub, siis on meil küllaltki palju moosi ja paarsada liitrit mahla tehtud. Eriti istub mulle õuntega tehtud pohlamoos, seda söön iga lihatoidu juurde. Meil on paar hobust, ka neile meeldib õunu nosida. Aga nüüd on nad läinud ka nõudlikumaks ja iga sort, näiteks veidi hapum talveõun, neile ei sobigi. Tahavad “Martsipani” nagu minagi. Kui puult maha kukkunud õuntest väheseks jäi, napsasid nad okstelt, ja kui enam ei küündinud, siis sügasid end vastu puud, kuni õunu maha pudenes.”
Paul Luga, SA Mustvee Tervis kirurg:
“Tänavu on õunu külluses ja õunaisugi on juba küllaltki täis, kuid ikkagi söön iga päev mõne kohe kindlasti. Kõht on sellel sügisel õuntest pungil, kuid peabki sööma, sest puuvili on igale inimesele ääretult tervislik: annab vitamiine ja kiudaineid, on kasulik seedetraktile. Kurb on vaadata, kui puude all on õunu lademes ja ollakse hädas õunauputusega. Üleliigsete õunte matmiseks kaevatakse auke, viiakse prügimäele, puistatakse teekraavi ja püütakse liigsest kõiksugu moodi lahti saada. Eesti riik ja asutused ei suuda aga organiseerida, et meie kaubaga midagi teha. Samal ajal on poes küllaga välismaiseid, paksu koorega ja keemiliselt töödeldud õunu. Banaane ma ostan, aga mind häirib, et müüjad ei lase nende hinda alla enne, kui need on kaotanud oma kvaliteedi ja läinud plekiliseks, pehmeks või päris mustaks.”
Piret Süvari Jõgeva vallast Painkülast:
“Jah, kodus on meil õunu piisavalt palju. Üle mitme aasta olid meil kõik õunapuud vilju täis. Sageli on olnud õunad ussitanud või koidest läbi näritud, kuid tänavu on kõik üllatavalt head ja puhtad. Ja puud olid õuntest lookas, lausa uputus ? praegu ongi üks tuba õunakaste ja terve maja õunalõhna täis. Meil on ka kelder, aga sinna ei saa talveõunu panna, seal on niiskevõitu ja õuntele tuleb kartulilõhn külge. Mulle õunad meeldivad, aga pirn maitseb veelgi paremini. Oma aias neid ei kasva, ja vahel, kui isu tuleb, ostan neid poest. Viinamarju ja banaane samuti. Õunakompotti ja mahla on meil kodus omast käest võtta ja neid me küll poest ostma ei lähe. Kui ostan, siis vahel apelsinimahla.”
Ott Ivask, vanaisa Vana-Jõgeva külast:
“Minu puhul on tegemist niisuguse mehega, kes pole juba poisikesest saati kuni tänini söönud ühtegi õuna. Oli aeg, kui sai õunamahla ja -veini tehtud, nüüd ei hooli ma enam nendestki. Olen istutanud õige palju puid ja hoolitsen nende eest, kuid õunasöömise eest hoolitsevad naine, lapsed ja lapselapsed. Mul on ehitatud küllaltki hea kelder, kus “Tellissaar” on püsinud kuni naistepäevani. Tänavu olen jaganud õunu kõigile soovijatele, kuid ülejäänu läheb kompostihunnikusse. Kohe kahju on õunu auku ajada, kuid kellele sa neid ikka pakud. Olen mõelnud, et Jõgeval võiks olla septembrikuus mõni koht, kuhu saaks õunu ära anda. See seltskond, kellel õunu ei ole, käiks sealt läbi ja saaks tasuta õunu. Kasutatud riiete kogumist ja jagamist on ettevõtlikud inimesed ju korraldanud, rikkalikul õunasaagisügisel võiks samamoodi toimida.”
Küsitles ARDI KIVIMETS
