“Filmiinimesed on n-ö rahvusvahelised inimesed ja filmitööstus on ala, mis toob rahvaid üksteisele lähemale,” ütles Aksella Luts mõned aastad tagasi antud teleintervjuus, mille katket eile Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi kogunenutele näidati.
Aksella teadis, mida rääkis: just huvi filmitegemise vastu oli see, millest ajendatuna Theodor Luts ning teda nõu, jõu ja rahaga abistanud Aksella enne sõda mitmel pool Euroopas ringi reisisid ja kogemusi omandasid. Ning filmindus oli ka see, mis sundis algul Theodorit ja seejärel ka Aksellat kodumaad vahetama: kui tummfilme suudeti ka Eesti oludes toota, siis helifilmide tegemiseks jäi siinsetest võimalustest väheks ning tuli minna ära Soome. Soomest Rootsi mindi, tõsi küll, poliitilistel põhjustel ? et mitte nõukogude okupatsiooni alla langenud Eestisse tagasi saadetud saada. Rootsist Brasiiliasse mindi aga jälle pigem lahedamaid filmitegemisolusid otsima.
Fantastiline mälu
Tagantjärele on päris kole mõelda, et Aksella võinuks Brasiiliasse jäädagi ning Eesti filmiloolastel võinuks temalt saamata jääda oluline info ning paljudel teistel võrratud elamused ühest tõeliselt väärikast, vaimukast ja intelligentsest vanadaamist. Et see nii ei läinud, võlgneme tänu Mark Soosaarele: just tema kutsel naasis Aksella 1996. aastal, vahetult enne Theodor Lutsu 100. sünniaastapäeva Eestisse ning alustas taas kui uut elu ? tema enda arvestuste kohaselt juba vähemasti viiendat korda. Ning oskas sellest vaatamata oma kõrgele eale rõõmu tunda.
“Aksellal oli fantastiline mälu,” meenutas eilsel mälestuspäeval eaka filmileedi hea sõber, Soome Instituudi Tartu esinduse kultuurisekretär Pertti Pyhtilä. “Ja ta ei kurtnud kunagi, vaid katsus niipalju ise hakkama saada kui võimalik. Oma 95. sünnipäeva eel otsustas ta näiteks ise oma Pärnu korteri esiku põranda ära pesta, kuigi käimise ja muude toimetamistega oli tal siis juba suuri raskusi. Pärast siis kiitles, et neli tundi võtnud aega küll, aga puhtaks sai!”
Kuigi Pyhtilä valdab eesti keelt vabalt, kõneles Aksella temaga alati soome keeles. Aksella polnud unustanud kunagi 6. detsembril Pyhtiläle ja tema kaudu kogu soome rahvale nende iseseisvuspäeva puhul õnne soovida ning olnud ikka uhke, et ka tema sünnipäeval, 10. oktoobril lehvivad Soomes rahvuslipud: siis tähistatakse seal nimelt Aleksis Kivi sünniaastapäeva ja soome kirjanduse päeva.
Nädal Aksellaga
Aksella ise jättis jälje filmikunsti mitmeti: ta mängis episoodilist rolli Theodor Lutsu Vabadussõja-ainelises filmis “Noored kotkad”, tegi koreograafia soomlaste abiga tehtud esimesele Eesti helifilmile “Päikese lapsed”, kirjutas Soomes Antti Metsalo nime all (soomlase ja mehena oli lihtsam läbi lüüa!) filmistsenaariume jne.
“Ma loodan, et kunagi saab valmis ka Aksellast ja Theodorist kõnelev film, mille tegemist Mark Soosaar ja Soome filmimees Lauri Tykkyläinen juba kümmekond aastat tagasi alustasid,” ütles Pertti Pyhtilä. “Ja selle asemel, et raisata kallist eetriaega tühistele reality-show’dele, oleksid teletegijad võinud dokumenteerida näiteks nädala jagu Aksella tegemisi-toimetamisi ja tema meenutusi. Mul on kahju igast Aksella sõnast, mis on jäädvustunud üksnes meie mällu, aga mitte paberile või videolindile, kust see ka järeltulevate põlvedeni ulatuks.”
Eile avati Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis teadur Tiina Kivitsa koostatud mälestusnäitus, millel fotosid Aksella Lutsu erinevatest elujärkudest. Muuseumi direktori Arne Tegelmanni sõnul olnud filmiloolane Jaak Lõhmus huvitatud selle näituse hilsemast Tallinnas eksponeerimisest.
“Iga eduka mehe selja taga on tavaliselt tark naine,” ütles Pertti Pyhtilä. “Theodor Lutsu selja taga seisis kindlalt Aksella. Tema põrmu viib Mark Soosaar Brasiiliasse Theodori kõrvale ilmselt selle aasta lõpus.”
RIINA MÄGI
