“…hakkan eluajaks väga heaks ja targaks õpetajaks,”
lubab pisike väänik Leelo Tungla sule läbi.
Ja tõepoolest, väga paljud praegused õpetajad tunnistavad, et valisid oma elukutse just tänu lapsepõlvele, kus õpetaja roll koolimängus nii ihaldatud oli.
Hea, et koolimäng põlvest põlve populaarne on. Kust muidu tuleksid koolidesse need töökad, energilised ja missioonitundega inimesed, kelle kannatus ei katke ja lootus ei kustu ka kõige ulakamatele aru pähe pannes ja kel jätkub energiat tekitada täiseaeelikutes huvi ka sügavamate teadmiste vastu, kui kooliprogramm välja pakub.
Haridusminister Tõnis Lukas lubab, et õpetaja tööd märgatakse-hinnatakse ka edaspidi ja mitte ainult õpetajate päeval. Nende palgatõus jätkub ka kitsamates majandusoludes, samuti makstakse lähtetoetust neile noortele inimestele, kes hakkavad tööle koolides väljaspool Tartut või Tallinna. Pooleli ei jäeta ka sülearvutiprogrammi.
Seda on lohutav kuulda. Sest tõepoolest, kes meist, kes me töökoha ust õhtul väljastpoolt sulgedes ka töömured hommikuni sinna jätta võime, vahetaks oma ameti õpetaja vihikuparandamiste, tunniksvalmistumiste, kopsaka bürokraatiatöö ja veel paljude kohustuste vastu.
Kahju vaid, et koolimängimine väikeste poiste lemmikmäng pole. Siis oleks meie haridusasutustes rohkem ka autoriteetset meeshäält kuulda ja naispedagoogid ei peaks nii sageli ka “mehe eest väljas” olema. Mitte et nad sellega vajadusel hakkama ei saaks.
Rõõmsat ametipäeva kõigile õpetajatele!
4. oktoober 2008
