Hämaratel õhtutel, kui katusele koputab vihm ja akendes süüdatakse tuled, on mõnus istuda arvuti seltsis ja usaldada helendavale ekraanile oma mõtteid. ?Kirjutan teile esimest korda…?
Nii algas läkitus, mille saatsin kümneaastaselt ajalehele Säde. Lugu neljajalgsest sõbrast sai paberile pandud suure venna sahtlist näpatud pastakaga, sest toda imeasja noil kuldseil kuuekümnendail mul endal veel polnud.
Kui kirjutis avaldati, olin õnnest keeletu, sest nii ilmatu uhke oli näha loo all oma nime. See esimene trükiproov oli nagu teisiti saabuv sügis. Siis ma ei mõelnud, et kusagil on lugejad, kes saavad mu lookest lugedes toreda elamuse. Või paneb see neid põgusalt ja põlastavalt muigama. Või jätab sootuks ükskõikseks. See kirjutis polnudki nagu teistele määratud, pigem püüdsin looga midagi iseendale tõestada. Midagi säärast, mis seni tundunud püüdmatu.
Murede ja rõõmude jagamise kunst
Soov kirjutada hingest hinge ja südamest südamesse sündis pisut hiljem. Siis, kui olin saanud selgeks murede ja rõõmude jagamise kunsti ning harjunud võrdsustama lihtsaid inimlikke asju tähtsate ja globaalsetega.
Või mis seal salata, õppinud noid lihtsaid ja hingelähedasi alatihti eelistama. Aduma, et enne ühiskonna või maailma valuprobleemide hindamist-lahkamist tuleks ilmtingimata vaadata üle tõekspidamised ja väärtushinnangud oma südames. Ning mõistma, et kui tahan panna oma lugejad minuga ühtmoodi tundma ja ühtmoodi mõtlema, peab neid väga armastama. Olema nendega avameelne ja läbinisti aus.
Ma pole mitte iialgi saatnud ühelegi väljaandele läkitust, mis alanuks sõnadega: ?Ma kirjutan teile viimast korda…? Küll olen sosistanud seda mõttes, endamisi ? kahetsevalt, nukralt ja pisut ennasthaletsevalt.
Sest jah, mõnikord saab kirjutaja aeg ühes või teises trükises lihtsalt otsa. Ta tunneb, et on end ammendanud. On avameelitsenud, pihtinud, manitsenud ja südamele pannud. Saanud vastukajasid, krehvtiseid kommentaare ja näpuotsaga kiitust. Ent siis saabub, lausa üleöö, hetk edasi minna. Nende juurde, kelle hingekeeled veel puudutamata ning kes samuti ootavad üldinimlike kirjutiste näol vaheldust poliitikale ning stressi tekitavatele teadetele hinnatõusudest, õnnetustest ja intriigidest. Ootavad helli ja äratuntavusega puudutavaid lugusid elust enesest ja inimestest meie keskel.
Vahel saabub sügis teisiti?
Mõnikord ei sobi kirjutajale väljaande suunitlus, stiil või vastupidi ? stiilitus. Kirjutajat ei võeta omaks või esitatakse talle nõudmisi, mis sunnivad südamest mööda vaadates minema kaasa trafaretsusega. Või näitama fassaadi, keelates süüvida fassaaditagustesse. Ent säärasel juhul tallatakse jalge alla autori eesmärgid ja ambitsioonid, võetakse talt tema väljapeetus, ausus ja omanäolisus. Võetakse võimalus olla tema ise.
Mõnikord jätab kirjutaja armsaks saanud lugejad, sest toimetusest lahkub uusi väljakutseid otsima või sunnitakse võimuvõitluse käigus lahkuma inimene, kelle arvutisse ta juba pikka aega lugusid läkitanud. Mis sest, et kirjasaatja pole kuulnud tolle inimese häält, vaid vestelnud temaga pikalt ja põhjalikult üksnes meilide keeles. Selle inimesega tekkinud hingelähedus, ühes suunas vaatamise oskus ja tingimusteta usaldus välistavad võimaluse harjuda uue toimetajaga, tema eelistuste ja nõudmistega. Välistavad uue alguse.
Vooremaa on esimene väljaanne, mille lugejatele ma ütlen: ?Kirjutan teile viimast korda.? Kirjutan lootuses, et mu lood leidsid endale ehk kindla austajaskonna. Sest jah ? kui isegi ühe-kahe inimese süda hakkab lööma kirjutaja omaga ühes taktis, on lugu täitnud oma ülesande. Kirjutan tänu ja imetlusega, sest mu loomingu tagant puudusid kurjad kommentaarid. Pigem leidus seal ilusaid sõnu. Harva, ent liigutavaid ja südantsoojendavaid.
Vahel saabub sügis teisiti. Heldib üksikust kollasest lehest kasepuul nagu esimesest hallist juuksekarvast kalli kaasa peas ja imetleb peenral põlvitades erksavärvilist astriõit. Suvi topib tasku täis valgeid klaare ning läheb aegamisi ja väärikalt seitsme maa ja mere taha. Ja tagasi tuleb ta ükskord niikuinii. Võib-olla tulen minagi, siis, kui kas või ükski lugeja on minu järele piisavalt igatsema hakanud. Tulen, et otsast alata ja taas kord öelda: “Kirjutan teile esimest korda…”
URVE TINNURI,
ajakirjanik
