Eesti on sakslanna Agnese sõnul paljudele eurooplastele üsna tundmatu paik, nii nagu Umbusi küla paljudele eestlastelegi. Vana koolimaja, milles Agnes, Christian Richter, Christian Ulm ja Elena Sakalauskaite sümpoosioni ajal elavad-loovad, meenutab aga kõike muud kui viietärnihotelli.
“Just sellises paigas ongi hea kunsti teha: see ei ole ülearu perfektne,” ütles Agnes.
Möödunud kolmapäeval alanud Umbusi sümpoosionil loodavat kunsti võib nimetada kontseptuaalseks ja kohaspetsiifiliseks ehk loomispaiga olemusest lähtuvaks. Paiga olemuse tabamiseks suhtlevad kunstnikud kohalike inimestega, ent uurivad ka looduskeskkonda ja mineviku materiaalseid jälgi. Vanas koolimajaski on neid õpikute ja koolitarvete ning nõukogude-aegsete ajakirjade näol rohkesti.
Prügist rahvarõivad
Mõlemad Christianid (nad on berliinlased, nagu Agneski) töötavad kahe loodusteemalise projekti kallal. Ühe juures on neil mitusada kaasautorit ? koolimaja ümbrusest korjatud teod nimelt.
“Me avastasime, et siin on kohutavalt palju tigusid ja otsustasime nad kunsti teenistusse rakendada,” ütles Christian Richter. “Me moodustame tigudest mingi kujundi ja edasi sõltub kõik juba neist ehk täpsemalt sellest, mis suunas ja kui kiiresti nad roomavad.”
Kümmekond minutit enne meie saabumist oli Christian teod umbes ruutmeetrisele punaseks värvitud alusele ringiks seadnud. Nähes, mis kümne minutiga sündinud, tundus, et jutt tigude aeglusest on sulaselge laim.
“Taieste laupäevase esitluse ajaks tahame muretseda suurema aluse ning tigusidki juurde korjata,” ütles Christian.
Christianite teine projekt saab teoks koolimaja sees: nad on välisukse kõrval asuva kunagise garderoobi põranda välja lõhkunud (läbimädanenud oli see niikuini!) ning kujundavad sinna mitmesugustest taimedest väikese aasa. See projekt lähtub nn pahupidipööratuse printsiibist: tükike loodust tuuakse hoonesse sisse.
Vilniuslanna Elenal on käsil installatsioon, mille aluseks on koolimajast leitud sünnitunnistuse ärakirja blankett.
“Blanketti lähemalt uurides avastasin, et nõukogude-aegsel sünnitunnistusel oli märgitud küll lapse isa rahvus, ent mitte ema oma,” ütles Elena. “See näitab nõukogude-aegset suhtumist naisesse ja emasse: ta nagu polnudki keegi või vähemalt ei oleks tal justkui tohtinud olla rahvust, kuigi see, mis rahvuse esindajana laps end hilisemas elus määratleb, sõltub tegelikult rohkem emast kui isast.”
Kontrastiks ajaloolist tõde kajastavale dokumendile lisab kunstnik taiesele emade-laste pilte, mis leitud nõukogude-aegsetest ajakirjadest ja ühest mahajäetud majast.
Agnese projekt on rahvarõivaste teemaline: viis aastat tagasi Tartusse Eesti Rahva Muuseumi sattudes vaimustus ta Eesti rahvarõivakunstist niivõrd, et see annab talle nüüdki inspiratsiooni.
“Kui siinsed käsitöömeistrid kasutasid väga kvaliteetseid ja vastupidavaid materjale, siis minu rahvarõivaaineline kostüüm koosneb prügist,” ütles Agnes oma kilekottidest, kommipaberitest ja muust seesugusest koosneva rõivakomplekti kohta.
KGB ja metsavennad
Nagu möödunudaastasel sümpoosionilgi, tehakse ka tänavu teatrit. Christian Richter on nimelt kirjutanud näitemängu, milles on edasi andnud enda ja oma kaaslaste nägemuse Eesti ajaloost. Kuna näidendit etendatakse Eesti taasiseseisvuspäeval, valis autor loo teemaks Eesti iseseisvuse taastamise. Tegelasteks on NLKP Keskkomitee peasekretär, kolhoosiesimees Lembit, kohalik kaunitar Triinu, KGBlased, metsavennad jne, näitlejateks kunstnikud ja kohalikud lapsed. Niigi lõbusa loo teeb veelgi lõbusamaks asjaolu, et tükk kantakse ette eesti keeles, mida neli osalist tegelikult ei valda.
Agnes ja Christian Richter on Umbusi sümpoosionil juba kolmandat, Elena ja Christian Ulm teist korda. Kohalike lastega leidsid nad enda sõnul kiiremini kontakti kui täiskasvanutega: esimesed on vähem umbusklikud ja räägivad kunstnike jaoks üllatavalt hästi kes inglise, kes saksa keelt. Ent võõristust ei tunne kunstirahva suhtes enam täiskasvanudki.
“Inimeste mõttemaailma on parem uurida just sellises kõrvalises paigas,” ütles Christian Richter. “Siin ollakse avatumad ja loomulikumad.”
“Ning siin, Umbusi koolimajas avaldub Eesti ajalugu kogu selle vastuolulisuses: maja tagaküljel on mälestustahvel sakslaste käe läbi langenuile, maja ees venelaste poolt küüditatutele,” lisas sümpoosioni Eesti-poolne projektijuht Jako Jaagu, kes kuulub Khordongi Ühingusse Eestis. Selle ühingu valduses Umbusi koolimaja praegu ongi ja selle ühingu liikmete vahendusel sattusid Umbusisse ka Agnes ja tema sõbrad.
Kunstipidu, mille sisuks taieste tutvustamine, näitemäng ja muud mõnusad tegevused, algab Umbusis ülehomme kell 15. Kõik huvilised on oodatud.
RIINA MÄGI
