Jaak Jõerüüt on mitmekülgne inimene ? lisaks praegusele kaitseministri ametile on ta olnud Eesti suursaadik Soomes ja Itaalias ning juba üle kolme aastakümne tegutsenud ka kirjanikuna.
Kui suurt osa mängib Teie elus praegu kirjutamine?
Kirjutamise juures on oluline, et peab aega olema. Kahjuks on praegu nii, et ministri töö kõrvalt ei jää millekski muuks aega üle.
Suursaadiku elu oli umbes samasugune. Minu viimasest raamatust “Diplomaat ja mälu” on näha, kui pika aja jooksul on see kirjutatud, selle valmimine võttis kümmekond aastat. Aega lihtsalt ei ole.
Ma ei oskagi öelda, kas mu looming ka kuidagi muutunud on. Asjad on omavahel väga tihedalt seotud ? ükski inimene ei kirjuta ilma elukogemuseta. Mida hiljem sellest elukogemusest kirjutada, ei tea kunagi ette.
Esimene raamat ilmus 1975. aastal. Tegelikult hakkasin kirjutama palju varem, umbes 35 aastat tagasi.
Kust saate ainest kirjutamiseks?
Elust endast. Iga inimene elab ning väljendab seda, mida ta elu jooksul näeb. See on väga erinev, mida keegi tähele paneb. Üks näeb mööda maanteed sõites ainult auke asfaldis, teine aga märkab ka seda, kui põder pistab metsast pea välja.
Kuidas hindate oma loomingut täna ja veerandsada aastat tagasi?
Kui ma ise loen neid tekste, mida ma umbes 25 aastat tagasi kirjutasin ja kui ma neile tagasi mõtlen, siis praegu ma teeksin neid kõvasti ümber, kuigi mitte muidugi ka kõike. Ennast on keeruline kõrvalt vaadata. Mulle tundub, et praegu oskaksin sõnu paremini valida. Tegelikult proovib kirjanik terve elu iseennast ning sõnu seada. Aja jooksul kogu aeg midagi muutub, sest sa tahad kogu aeg leida neid õigemaid sõnu.
Mida peate ise oma kõige küpsemaks teoseks? Miks?
Viimast raamatut “Diplomaat ja mälu”. Võib-olla ka mõlemat eelmisel aastal ilmunud teost, teine oli luulekogu, millele sai lihtne pealkiri ? “Uus raamat.”
Diplomaat ja mälu räägib minu täiesti isiklikest kogemustest Soomes ja Itaalias. Kui ma elasin Roomas, olin saadik ka Küprosel ja Maltal, nii on raamatus nelja riigi saadiku kogemused.
Aga seal ei ole ma niipalju kirjeldanud puhast diplomaatiat ja poliitikat, kuivõrd oma isiklikke kogemusi ja tundeid.
Võib-olla siin raamatus ei ole kõike, mida ma eriti Itaalias nägin, aga siin tuleb välja küll see, mida võis kogeda Itaalia väikestes külades ja linnades.
Sellele, mis mind sunnib kirjutama, ei ole mul kunagi olnud võimalik vastata. Ilma kirjutamiseta tunned, et midagi on puudu. Aega on väga vähe ja on asju, mida me peame tegema. Nii pean vahetevahel kirjutama kõnesid, neid pidama või artikleid kirjutama. See pole mingi saladus, et ministritele või poliitikutele kirjutatakse kõnesid kas täielikult või poolenisti valmis. Ma püüan neid siiski suurel määral ise kirjutada. Esiteks on see vajadus, aga teiseks ka rahuldus.
Tahaksin ka öelda, et see, mis täna (laupäeval ? toim.) siin Võtikveres toimub, on midagi erakordselt olulist. Et ise olen pidanud nii Itaalias kui Soomes paljusid asju alustama, tean, mida tähendab, kui inimesed panevad oma energiat mingisse asjasse, mida kunagi varem polnud ja millest hiljem kujuneb kas traditsioon või nähtus. See, mida Võtikveres Imbi Paju, aga ka paljud teised teevad, on midagi erakordselt väärtuslikku.
Ütlesite, et inimene ei saa kunagi valetada iseendale. Kas diplomaat ja minister suudavad alati ausaks jääda?
See on õige, et iseendale ei ole inimesel tegelikult võimalik valetada. Kui te selle üle kodus järele mõtlete, siis saate aru, et see lihtsalt on nii.
Teistele inimestele on võimalik valetada, neid sügavalt eksitada. Nüüd, kui ma olen kaitseministeeriumi majas ministri ja poliitiku rolli täitmas, aitab see mõte, mille peale ma kunagi ammu tulin, mind poliitikute seas ja inimeste mõistmisel. On kaks väga lihtsat põhimõtet: täida seadust ja ära valeta. Sa võid teistele jätta midagi ütlemata, olla viisaks, kuid ära iseendale valeta, sellest ei tule midagi välja.
Diplomaadi töös peab väga palju kasutama loomingulisust. Kui esindad riiki, siis peadki mõtlema, millist riiki sa esindad. Kui riik või selle poliitika muutub selliseks, et see on sulle vastuvõtmatu, siis ei saa seda tööd teha. Nii lihtne see ongi.
Diplomaatidel on oma elus teatud kood. Arvatakse, et diplomaadid keerutavad, aga nad ei tee seda. Rahvusvaheline kokkulepe näeb ette, et valetada ei tohi mingil juhul.
Diplomaat räägib alati valitsuse poolt; see, mida edasi antakse, on valitsuse sõnum. Diplomaadid küsivad kogu aeg vastastikku infot ja kui keegi saab aru, et kolleeg ei räägi tõtt, siis see kolleeg muutub silmapilkselt ebahuvitavaks.
Kui ta ei anna infot, siis ta on täiesti kasutu. Kaks eri asja on, kuidas ja kus mida rääkida. Keelekasutus on omamoodi kodeeritud. Aga missioon on täiesti selge, ei tohi valetada. Ka diplomaadina on hädavajalik iseenda vastu aus olla. Mis minusse puutub, siis need on põhiasjad: kui sa oled rahul selle riigiga, kus elad, siis ei ole selle esindamine ka mingi probleem. Kaitseministri töö on sellesama medali teine külg. Kui riik on taastatud, tuleb seda ka kaitsta.
Ma olen algusest peale öelnud, kui ma ametisse astusin, et praegu on Eestis selline periood, kui revolutsioon on läbi. Ei ole kõige olulisem jätta maha mingi omanimeline reform, nagu tehti varem. Kõige olulisem on nii mulle kui kõigile järgnevatele pikki aastaid teadvustada, et kõige tähtsam on ära tehtud: me oleme astunud NATOsse. See, kuidas Eesti käitub NATO riigina, mida ta ehitab oma riigikaitses üles selles suures NATO-võrgustikus, see on pikkade aastate töö. Kõige olulisem on kõigile kinnitada ühte ja sedasama: tuleb ühel kursil püsida. Mitte mõelda sellele, et jätta väga võimas silt endast maha.
Kui suured on võimalused, et Eesti püsiks iseseisvana?
Võimalused oma riiki kaitsta on Eestil praegu suuremad kui kunagi varem. Praegused sõjad on midagi muud kui vanasti: kogu aeg käib kuskil mingi sõda, kuskil maailmas on mõni konflikt, see lihtsalt väljendub teisiti kui vanasti. See tähendab selget rindejoont ning kahuripauke kahel pool joont. Eesti kaitsmise jaoks on väga oluline aru saada, mis on need uue maailma ohud, mis uus maailm on üldse endaga kaasa toonud. Maailm on viimase 20 aastaga väga palju muutunud, tegelikult on see üks närviline paik.
Aga õnneks me oleme NATO kollektiivses süsteemis. Ainuoluline ei ole ju see, kui palju on NATOL ühiseid relvi, neid ikka jätkub. Oluline, et NATO riigid jagavad ühiseid väärtusi, toetuvad ühistele väärtustele. Need on läbipaistvus, avalikkus, demokraatia, parlamentarism. See on peamiselt oluline. Kui me sellest aru oleme saanud, siis me saame aru ka sellest, miks me peame ennast kaitsma.
Mida andis diplomaadi töö Teile endale?
Olen kindlasti teine inimene kui aastal 1992, mil ma Soome läksin. See andis võimaluse näha maailma mitte lihtsalt turistina, vaid ise võõra rahva keskel elades. Siis hakkad hästi palju aru saama sellest, mis on Euroopa, kui väike see tegelikult on. Hakkad aru saama, mis Eestis on hästi, mis on halvasti. Pilt muutub täielikult.
Olin neli aastat suursaadik Soomes, neli Roomas ja viis kuud New Yorgis. Roomas olles olin saadik ka Maltal ja Küprosel.
On päris suur erinevus, kas esindada Eestit suursaadikuna Soomes või Itaalias. Soomlastega on eestlastel erisuhe. Teist nii lähedast ning meid ja meie rahvast nii hästi tundvat riiki ei saa kunagi olema. Soome on kõige lähem naaber, keelesugulane. Seetõttu on Eesti, ka Eesti saatkond Helsingis erakordselt tähtis. Mitte üheski teises riigis ei ole Eesti saatkond sellises positsioonis kui Soomes.
Itaalia ? kuigi kaugus polegi ju nimetamisväärne ?, linnulennult paar tuhat kilomeetrit, on muidugi põhjamaalase jaoks hoopis teine planeet. Elukombed ja tavad on hoopis teistsugused. See tähendab, et igapäevane töö, suhtlemine kohalike ametnike, poliitikutega, ärimeestega on tunduvalt teistsugune kui Soomes.
See, et Soome president ja poliitikud käisid meie vastuvõttudel, oli tavaline asi. Itaalias tuli selle nimel, et keegi sind üldse märkaks, kõvasti tööd teha.
Vahe oli ka selles, et kui soomlased teadsid NL-i ajal Eestit hästi ning neile ei olnud vaja selgitada, kus Eesti asub, siis Itaalias oli suur auk vahepeal. Minu eelkäija, viimane Eesti saadik lahkus Roomast aastal 1939.
Itaalias olin saadik aastatel 1998 ? 2002. Eesti saatkond hakkas Rooma tekkima alles 1996. aastal, esialgu asjuri tasemel. Olin esimene suursaadik, vahe oli olnud 60 aastat.
Siis tuli see võrk uuesti üles ehitada. Kui ma ära tulin, jäi sinna viis aukonsulit erinevates linnades, mis on seal omakorda väikesteks Eesti pesadeks.
EVA KLAAS
