Konkursil osalenud 42 filmi hulgas oli üheksa Sloveenia ja kaks Kreeka autorite filmi. Üks kreeklastest, Thessaloniki keskkonnateaduse tudeng Lazaros Xenidis, viibis ka kohal. Välisfilmid sattusid Palamuse festivalile Tartu noortekeskuse KOHT vahendusel. Välisfilmide osalemine tegi asja natuke põnevamaks küll. Eriti Sloveenia filmide puhul torkas silma noorte autorite hea käsitööoskus, aga ka ideed polnud kehvad.
Konkursifilme hindasid seekord filmiprofid Enn Säde, Helle Karis, Kristina Davidjants ja Anu Veermäe.
“Säravaid tippe sel konkursil kahjuks polnud,” nentis Enn Säde. “Ent ärgem kurvastagem: küllap näeme neid tulevikus.”
Parima tõsielufilmi auhind läks seekord, nagu juba öeldud, Sloveeniasse ? filmi “Linnanõunik” autoritele. Filmis jutustab mustlasest linnanõunik oma tööst, pereelust ja mustlaskogukonna elust üldse. Saanuks Concordia Audentese meediatudengi Tarmo Rajaleidi film “Hämarik ja Koit” konkursil osaleda, läinuks parima tõsielufilmi preemia otse loomulikult sellele kahest pealtnäha väga erinevast, aga samas omavahel seotud naisest, rahandusministeeriumi pressiesindajast Riina Vändrest ja kodutust tallinlannast Galinast kõnelevale filmile “Hämarik ja Koit”. Paraku ei mahtunud see konkursi juhendis kehtestatud ajalimiidi sisse ning tuli esitamisele konkursivälisena.
Tõsiseks kiskunud nali
Parima mängufilmi preemia läks filmile “Delirium tremens”, mille autoriteks on Deniss Borissov, Feliks Mangus, Sergei Friedman ja ?anna Grjaboi Tallinna Kanutiaia stuudiost. Autorite sõnul rohkem naljategemisest alguse saanud film kujunes lõpuks päris tõsiseks alkoholismi kriitikaks, millele oli ka andekalt puäntlik lõpp suudetud konstrueerida.
Animafilme konkureeris seekord vaid kaks. Paremaks osutus noore Tallinna kunstniku Jaan-Jürgen Klausi joonisfilm “Väikese Jantsukese suur koogipäev”, milles autori fabuleerimislust ehk pisut üle keenud oli, ent mille puhul võlus isikupärane kunstiline teostus. Nagu autor ise väitis, joonistas ta seda filmi kolm aastat.
Kuna eksperimentaalfilmidena üles antute hulgas tõsiseltvõetavaid linte polnudki, otsustas ?ürii anda parima eksperimentaalfilmi auhinna algselt mängufilmiks klassifitseeritud “Lendamise lummusele”, autoriks Mustla neiu Evelyn Mäeorg. Tegemist oli lihtsa ja liigutava looga ratastoolipoisist, kes unelmates lohet lennutamas käib.
Eesti Kinoliidu traditsiooniline Vaba Vaimu Priis läks vendade Voitkade elukäigust inspireeritud “Metsavendadele” (autor Mihkel Kangur Tallinnast), mis oli ?ürii meelest tehtud nii vaba vaimuga kui vähegi veel olla saab. Eesti Filmi Sihtasutuse 10 000 kroonise noore filmilooja stipendiumi pälvis Tallinna Ülikooli filmitudeng Rasmus Merivoo mängufilmi “Mis värvi on armastus?” eest.
Palamuse Vallavalitsuse eriauhinna, Paunvere kuldse viierublase sai noorte tartlaste Anti Alasi, Lauri Lehe, Vahur Leisi, Raivo Kruse ja Jaanus Tootsi naljalugu “Hohollid pole lollid!” ning eripreemia hingekosutavalt naiivse romantismihetke eest selles destrueeruvas maailmas filmi “Armuunelm” autor Ljubov Balitskaja (Kanutiaia stuudio).
Trikkidest vabaks
“Katsuge videotrikkide avastamise õhinast võimalikult ruttu üle saada: uskuge, te pole nende esmaavastajad, vaid teised tegijad on neid trikke juba öökimiseni kasutanud,” pani Enn Säde algajatele filmitegijatele südamele, lisades, et see, mis filmist filmi teeb, on tegelikult ikkagi kandev sõnum. Kauaaegse heliinsenerina kurjustas Säde enamiku filmide kehva heli pärast. Nimelt suhtuvad harrastusfilmitegijad helisse kui seebikarp-digikaameraga üles võetud pildi tasuta kaasaandesse, ent kui taustad välja arvata, siis tuleks heli üles võtta mitte kaamera sisse ehitatud, vaid “päris” mikrofoniga ning pildimontaa?i kõrval tuleb teha ka helimontaa?.
Vähemasti EFSA stipendiumi saanud Rasmus Merivoo võttis Säde juttu tõsiselt: ta lubas saadud raha eest muuhulgas helimontaa?i juures vajalikud kõlarid osta.
Üsna suureks poleemikaks läks filmipäevade lõpetamisel selle üle, kas on ikka õige lasta segiläbi võistelda filmitudengite poolprofessionaalsel loomingul ja n-ö Kapa-Kohila poiste iseenese tarkuse najal tehtud esimestel katsetustel. Publiku ja filmiloojate probleem see tegelikult pole: nende jaoks on tasemel tudengifilmide vaatamine vägagi kosutav ja õpetlik. ?üriiliikmetel kippus olukord aga aeg-ajalt ajud umbe jooksutama.
Filmipäevade ühe projektijuhi, Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktori Arne Tegelmanni sõnul tahab Palamuse ja ümbruskonna rahvas siiski näha igasuguseid Eestimaa pinnal loodud filme, nii tudengite kui ka Kapa-Kohila poiste tehtuid. Mis suunas filmipäevad aga edasi arenevad, saame näha tulevikus.
RIINA MÄGI
