Suvepuhkus on läbi saamas. Õpilased ja lapsevanemad hangivad koolivarustust, õpetajad kasutavad veel viimaseid järelejäänud nädalaid puhkuseks ja uueks hoovõtuks. Koolijuhtidel on oma mured. Raivo Põldaru käis nädala alguses lehetoimetusse kuulutust toomas, milles seisab, et Puurmani valla koolidesse vajatakse uuest õppeaastast logopeedi, keemia-, füüsika- ja poiste tööõpetuse õpetajaid.
Milles asi, ega ometi uus direktor ole kaose põhjustanud?
Äraminemistel on olnud elulised ja inimlikud põhjused. Kes on läinud lapsepuhkusele, kes elukohta vahetanud ja nõnda edasi. Oleme siiani asjad lahendanud peamiselt kohapealsete jõududega. Aga õpetajaid käib meile ka Tartust, Tabiverest ja Jõgevalt. Kui keegi senistest õpetajatest tööst loobuma on pidanud, läheb uue kaadri saamine alati väga raskeks. Maale õpetajaks tulla soovijaid naljalt ei leidu. Koormused on väikesed ja praeguste palgarahadega õpetajate kaadrit ei kindlusta. Õpetajaks hakkama ei meelita nüüd enam kedagi isegi suhteliselt pikk suvine puhkus. Need vähesed, kes õpetajaks üldse õpivad, jäävad enamasti linnadesse tööle. Ajad, kui maaõpetajatele nähti ette mitmeid soodustusi, on läbi. Polegi midagi sellist, millega uusi õpetajaid maale meelitada. Vahest ehk värske õhk ja rahulik elukeskkond. Need, kes kunagi tulid ja jäid, hakkavad paraku juba vanaks jääma.
Nii Saduküla kui ka Puurmani on aga siiski tuntud tugevate ja pikkade traditsioonidega koolidena ning siit edasi õppima asunute pärast pole olnud põhjust häbeneda?
Elu on näidanud tõesti, et mõlemast koolist on võimalik saada heal tasemel haridust. Kes ikka ise õppida tahab, siis kooli ja õpetajate taha asi pidama ei jää. Sadukülas on põhikooli lõpetanutest paljud Tartu gümnaasiumidesse läinud ja saavad seal hästi hakkama. Tänavugi asus üks lõpetanutest Treffneri-nimelises gümnaasiumis edasi õppima. Õpetajate kaader on Sadukülas võimekas. Eks mitmed toredad ettevõtmised ja traditsioonidki annavad koolile oma näo. Õpetajad viitsivad tegelda paljude asjadega ja lapsi innustada. Nagu viimati Comenius-projektis osalemine, koolisisesed missivõistlused ja veel palju muudki. Lapsevanemadki löövad agaralt kaasa.
Puurmanis oli aga tänavune lend koguni ajalooline – tervelt neli kulda. Eks see olnud õpetajate ja õpilaste mitme aasta pikkune tubli koostöö. Paljude õpetajate aastatepikkune õpetus on vilja kandnud, mis muud. Algaval õppeaastast on senine Puurmani Keskkool ümber nimetatud gümnaasiumiks. Nimemuutus on ette võetud sellepärast, et koolielu ajakohasemaks muuta ja kehtivate gümnaasiumiseadustega kooskõlla viia.
Kuidas eelmisel õppeaastal kahe kooli juhtimisega toime tulid ja ennast jagada suutsid. Oli see ju esimene seesugune kogemus?
Väga keeruline see just polnud. Et Saduküla koolis olin viis aastat direktor olnud ning õpetajad tuttavad ja laste arv ka tunduvalt väiksem, siis polnud seal minu kohalolek iga päev tingimata vajalik. Jagasingi ennast nii, et Sadukülas olin kohapeal ühe päeva nädalas, ülejäänud päevad aga Puurmanis. Aga et kodust Jõgevalt sai igal hommikul Saduküla kaudu tööle tulla, siis läksin ikka ka koolist läbi. Nii said mõnedki jooksvad mured ära lahendatud. Ja muidugi on võimalik suhelda ja teatud asju ajada ka telefoni teel.
Ilma tublide õpetajateta aga koolijuht teatavasti toime ei tule. Kummaski koolis on tugev õpetajate kollektiiv. Eriliselt suurt tuge tundsin mõlemal pool õppealajuhatajatest. Sadukülas sellist ametikohta küll pole, aga sisuliselt teeb seda tööd Eha Kuld. Puurmani koolis on olnud minu paremaks käeks Nade?da Niklus.
Kuidas on kulgenud koolihoonete algavaks õppeaastaks ette valmistamine?
Sadukülas tuli teha koolimajas vaid pisi- ehk iluremonti. Hoone on üldiselt korras ja kooliks valmis. Et Puurmani lossis on hoogsalt käimas renoveerimistööd, on teine korrus, kus ju suurem jagu klassiruume asunudki, selle kooliaasta alguses rivist väljas. Õpperuumid on vaid esimesel korrusel. Osa klasse tuleb kolida keldrikorrusele, väiksemaid lisaks ka lasteaiamajja. Muusikatunnis hakatakse käima üle jõe kultuurimajas, kus seni on nagunii kehalise kasvatuse tunde läbi viidud.
Puurmani loss on Eestis üks ilusamaid ja kui ta ükskord oma tõelise ajaloolise väljanägemise saab, on siin uhke õppida ning külalistele midagi näidata. Eks kannatame selle nimel mõningase ajutise segaduse ära.
VAIKE KÄOSAAR
