Inimesi, kel Suure Paunvere Väljanäituse toimumispäeval kiire, on päris palju. Üks neist on kunstnik Rein Ereb: tema on valmis teinud kõigi kümne senise väljanäituse kiitusekirjad ning sama töö seisab tal ees tänagi.

Tean inimesi ja firmasid, kes on Paunvere väljanäitustel nii edukalt esinenud, et neil on olemas kümne aasta kiitusekirjade kas täielik või peaaegu täielik kollektsioon. Kõigil seisavad need kodus või kontoris aukohal, sest need on väga väärikalt kujundatud. Esimesed, 1998. aasta kiitusekirjad printis Rein Ereb väga erilisele paberile: selle oli ta ise kartulivartest teinud. Käsitsi tehtud paberit, tõsi, mitte enam nii eksklusiivset, on ta kasutanud ka järgmistel aastatel. Kui esimesel kahel aastal nägid kõik kiitusekirjad välja ühtmoodi, siis alates 2000. aastast kaunistab iga kiitusekirja just selle toote, põllusaaduse või käsitööeseme digifoto, mille eest see välja on antud. Fotode mängu toomine muutis tööprotsessi veelgi keerulisemaks, aeganõudvamaks ja etteaimamatumaks, aga tulemus sai põnevam.

Et aeg, mis auhindamiskomisjoni otsuse tegemise ja kiitusekirjade üleandmise vahele jääb, on suhteliselt lühike, on Erebil laadapäeval tõesti väga kiire. Ja kui siis kaasaegne digitehnoloogia otsustab kunstnikku veel kottima hakata, nagu see ikka vahel teeb, siis… Kõike, mis juhtunud, ei hakka siinkohal kirja panema, aga on tulnud ette sedagi, et sellal, kui vallavanem laval esimesi kiitusekirju välja jagab, mässab kunstnik alles rahvamajas viimaste kallal. Aga midagi tõeliselt hullu pole senini veel juhtunud.

Sellel, et Paunvere väljanäituse kiitusekirjad aastast aastasse enam-vähem ühe kujundusega on olnud, on Rein Erebil veenev põhjendus:

“Ega rahatähtede kujundus ka iga kahe kuu tagant muutu!”

Ja õige ta on.

37 korterit        

Praegu elab Rein Ereb Sadalas, aga sündinud ja koolis käinud on ta Tartus. Ta on Tartu 1. Keskkooli ehk praeguse Hugo Treffneri Gümnaasiumi vilistlane. Kuigi ta käis matemaatika-füüsika eriklassis ja oli muusikakoolis viiulit õppinud, polnud tal lõpuklassiski veel aimu, kelleks ta saada või kuhu edasi õppima minna tahab. Siis, abituuriumi viimasel veerandil juhtus aga, et ühe tuttava poisi kunstikalduvustega pruut unustas kooli raadiosõlme (Rein ja teised poisid tegid seal kooliraadio saadet) maha oma õlivärvid. Rein proovis neid terve öö ja hommikuks oli otsus valmis: ta tahab kunstiinstituuti minna.

Et üksnes tahtmisest ei piisa, oli talle selge. Seepärast hakkas ta käima Tallinnas kunstiinstituudi kiir-ettevalmistuskursustel. Ükskord tulnud sellepärast isegi ühe päeva jooksul kaks korda Tartust Tallinna ja tagasi hääletada. Aga kunstiinstituuti ta ikkagi sisse ei saanud.

“Teiste asjadega sain hakkama, aga akti joonistamine ei õnnestunud: ma polnud ju paljast ilusat naist varem lähedalt näinud,” kommenteeris Rein.

Et mitte sõjaväkke saadetud saada, astus ta pedagoogilisse instituuti joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse erialale. Peda aeg oli värvikas juba selle poolest, et kaheksa aasta jooksul (õpingutesse tuli ette mõningaid pause) jõudis ta elada 37 erinevas korteris.

“Ühikas pidasin vastu ainult esimesed kaks kuud: seal peeti joomisest järgmiseks surmapatuks maalimist ja see mulle ei sobinud,” meenutas Rein.

Vägagi soositud oli maalimine aga seal, kus tal poolteist aastat elada õnnestus: nimeka ja üliviljaka maalikunstniku Valdur Ohaka kodus Meriväljal. Poolteist aastat jõudis Ereb elada ka Toompeal Stenbocki majas, kus praegu on Eesti Vabariigi valitsuse töökabinetid. Siis olid seal alumistel korrustel rajooni rahvakohus ja apteekide peavalitsus, ülemistel aga korterid, kus pesitses üsna boheemlik seltskond ja kus käis külas igasugu karvaseid ja sulelisi. Tänini võib juhtuda, et mõni neist Erebile Tallinna vahel ligi astub ja teretab.

Nagu öeldud, tuli tal õpingutesse sisse pause. Neljandal kursusel näiteks sellepärast, et ta otsustas suve lõpupoole hääletades pikema reisi teha ja jõudis välja Batumi. Et Türgi piir oli sealt kiviviske kaugusel ja türklased piirikonventsioonist just väga rangelt kinni ei pidanud, oli seal, nagu Ereb piltlikult väljendas, 150 000 elaniku kohta 15 000 miilitsat. Kes Erebi ühel heal päeval lihtsalt tänavalt ära korjasid ja pokri pistsid.

“Ma ei jõmisenud ega lõuanud, ka dokumendid olid korras, aga oma kulunud teksade ja õlakotiga olin ma nende jaoks ikkagi kahtlane tüüp,” ütles Ereb.

Kui ta Batumist lõpuks tulema sai ja koju jõudis, oli pedas õppetöö ammu alanud. Toona tekkinud aastane õppepaus oli sõjakomissariaadile ajendiks Erebit just diplomitöö tegemise aegu kimbutama hakata.

“Siis vaatasin kuu aega hobuseid,” ütles Ereb, viidates sellele, et psühhoneuroloogia haigla, kuhu ta sõjaväe eest peitu puges, vahetuses läheduses oli hipodroom. Seevaldis suhtutud temasugustesse täiesti mõistvalt: rahustite sissetoppimise asemel valmistatud neid ette selleks, et nad arstliku komisjoni ees oma diagnoosi edukalt välja mängiksid.

“Mõned pingutasid üle ka ega saanud hiljem näiteks juhilube. Ja üks oli nii hull, et visati hullumajast ka välja,” lisas Rein.

Pulmatort ja lihapirukad

Pärast instituuti asus ta elama lapsepõlvest tuttavasse Sadalasse, kus tal oli maja valmimas — vanaema maja naabruses. Kohalikus koolis hakkas ta andma tööõpetust, Jõgeval joonestamist ning lisaks sellele juhendama veel kaht kunstiringi.

“Minu närvikavaga see kokku ei sobinud: lõpuks nägin kooli juba uneski,” ütles Rein.

Ka pedagoogi palgast jäi väikeste lastega pere toitmiseks väheks. Nii et 1990. aastal, kui kolmeaastane kohustuslik suunamisaeg läbi sai, loobus Rein pedagoogitööst ja hakkas vabakutseliseks kunstnikuks.

“Valdur Ohakas armastas ikka öelda: “Kunst pole kunsti tegemine, kunst on kunstist elamine”,” ütles Rein.

Tal endal õnnestus kunstist elamine algul üsna hästi. Praegu elab ta enda sõnul vaesuspiiril.

“Aga ma olen ise sellise eluviisi valinud. Kui ainult raha peal väljas oleksin, küllap siis teeksin teisi asju.”

Kunstiäri on tema sõnul väga hea riigi majandusolukorra indikaator: niipea, kui lehtedes ilmusid esimesed lood majanduslangusest, lõppesid pilditellimusi või ostusoove sisaldavad telefonikõned kui noaga lõigatult.

“Kõige rohkem tellimusi tuleb mulle praegu Jüri poe parlamendis,” lisas Rein irooniliselt.

Jüri poe parlamendiks nimetatav seltskond tavatseb koos istuda kohaliku poe kõrval välilaua taga ning kui Rein nendega mõnikord liitub, tuleb ette, et mõni õllene vend ütleb: “Kuule, maali minust ilus portree.” Ükskord on Rein naljaviluks tellimuse sealsamas ka täitnud ja sehkendanud pudeli õlle eest salvrätinurgale ühe portreekese. 

Peda ajal armastaski Rein lisaks õppeülesannetena antud natüürmortidele ja maastikele portreesid maalida. Nüüd pole ta sel alal ammu kätt proovinud.

“Kui hakkaks praegu Miki-Hiirt portreteerima, tuleks ilmselt krokodill Gena välja,” arvas Rein.

Ilmselt hindab ta oma portretistivõimeid nii kriitiliselt sellepärast, et tema praegune elukaaslane Anniki Kari on sel alal väga kõva käsi.

Reinu ennast on aastaid paelunud abstraktne kunst. Maastikke on ta maalinud eelkõige selleks, et silma ja kätt treenida: ka abstraktsel maalil kujutatav peab tema meelest vastama Maa gravitatsiooni- ja valgustingimustele ning asjade seesmisele loogikale. Samas on tema maastikumaalidelegi tekkinud oma fänniklubi.

“Kondiiter võib ka ju arvata, et tema elutööks on uhkete pulmatortide meisterdamine, aga kui rahvas ikka lihapirukaid nõuab, siis tuleb neidki teha,” ütles Rein. “Pastellitehnikas maastikud võtavad eriti vähe aega. Ja ära on mõni neist ostetud nii kiiresti, et ma pole jõudnud sellest fototki teha: säriaeg on selleks liiga pikk.”

Omaette “peatüki” moodustavad Reinu loomingus ühiskonnakriitilise või siis lihtsalt iroonilise kallakuga digitrükitehnikas taiesed, millele enamasti ka mingi vaimukas tekst lisatud.

Maalimine on Rein Erebi jaoks nii mediteerimise viis kui ka elatusallikas. Selleks, et end kunstist elatada, tuleb Reinu sõnul palju tööd teha. Ei maksa unistada sellest, et kui sa ükskord joomisest väsid ja vahelduseks ühe pildi valmis viskad, siis jooksevad kõik juubeldades kohale ja hakkavad üksteise võidu hiigelsummasid pakkuma.

“Need kunstnikud, kes oma loomingut hästi müüvad ning kelle üle kolleegid tihti ilguvad, neid samal ajal kadestades, teevad tegelikult väga palju tööd,” ütles Rein.

Paberlaevuke

Oma tegemiste kõrvalt on ta kaasa elanud ka Anniki ettevõtmistele. Anniki põhitöökohaks on küll Tallinnas tegutsev Sally kunstistuudio, aga igal teisel esmaspäeval juhendab ta Sadalas laste kunstiringi. Möödunud aastal olid Sadala laste kohalikke kuulsusi kujutavad pildid väljas Jõgeval Betti Alveri Muuseumis, tänavune näitus, mis kandis pealkirja “Mis teeb maal elamise nii eriliseks, nii meeldejäävaks”, viidi näha Tallinnagi. Mõni ime siis, et tänavu sügisel Sadala kunstiringi jälle uusi lapsi tuli.

Tuleval aastal kavatsevad Anniki ja Rein koos kunstilaagreid ja -koolitusi tegema hakata. Selle tarvis sai Sadalast paar kilomeetrit eemale looduskaunisse kohta Valmecos toodetud palkmajagi püsti pandud.

Reinu enda Sadala-kodu ei vasta, eriti seestpoolt, ilmselt keskmise eestlase kodukaunistuspõhimõtetele, ent peegeldab kindlasti peremehe iseloomu, eluvaadet ja eriala. Ülakorruse ateljees võtavad näiteks osa ruumi ära need töövahendid, mille abil ta paspartuusid lõikab ja raame meisterdab: neid ta teistelt tellima ei pea. Allkorrusel seisab seina ääres aga mitu isetehtud vineerpaati. Neist üks, Seto-Floti nime kandev, oli kolm aastat tagasi väljas Tallinnas Kunstihoones toimunud Eesti Kunstnike Liidu aastanäitusel “Identiteedid”. Reinu esikpaati — Lavv-Bõut (tuleneb inglisekeelsest väljendist “love boat” ehk “armupaat” — sai mõned aastad tagasi näha ja proovida ka Paunvere väljanäitusel. Paar aastat meisterdaski Rein ainult paate ja sai neid ühtekokku valmis viis. Tehnoloogia leiutas ta ise: kõigepealt teeb ta valmis paadi n-ö naha, annab sellele painutades õige kuju ning alles siis paneb kaared ehk “luustiku” sisse. Otepääl toodetav vineer olevat nii kvaliteetne, et annab ka ilma aurutamata piisavalt painutada.

“Tegelikult tahtsin kaksteist paati teha ja need isiknäitusena välja panna,” ütles Rein. “Kavatsesin teha näiteks veel kontrabassi, hälli ja kirstu kujulise paadi. Näituse mõte oleks seisnenud selles, et paat on elu alalhoiu sümbol. Iga inimese jaoks on aga elu alalhoiu seisukohalt olulised erinevad asjad: kes usub militaarkaitsesse, kes tunneb end turvaliselt meedia mõjusfääris jne.”

Militaarkaitset olekski sümboliseerinud Seto-Flot, meedia mõjusfääri aga ajalehtedega, täpsemalt Postimeestega üle kleebitud ja lakitud paat. Paat kaalub vaid kümme kilo, nii et selle saab vabalt ühe käega vette visata. Mistõttu eemalt vaadates võib jääda mulje, et üksnes ajalehtedest see tehtud ongi. Kujutage siis ette võimaliku pealtvaataja hämmingut, kui paat ka pärast saja meetri läbimist ikka veel vee peal seisab!

“Kui selle paadiga korra Tartus ära käiksin, oleksin sellest vist kohe lahti: kindlasti leiduks keegi, kes selle ära osta tahaks,” ütles Rein. Kahju on tal ainult sellest, et nüüd, mil paate küll ja küll, ei viitsi suureks kasvanud lapsed enam paadimatkale tulla.

Hele-, tume- ja briljantrohelised

Maailma asjad lähevad Reinule korda, nii nagu Eesti asjadki. Darfuri kriisi ta, relv käes, reguleerima ei torma, aga prügikoristuskampaanias osales küll. Mõni asi jäi talle sealt hingele kripeldama ka. Näiteks siis, kui kokku korjatud prügi ära viima mindi, vaadanud see, kes seda vastu võtma pidi, tulijaid kui kutsumata külalisi. Ja liigiti kogutud prügi rännanud lõpuks ikka kõik ühte hunnikusse.

Prügiprobleemi hakati Reinu meelest üldse lahendama valest otsast: kõigepealt rajati europrügilad ja hakati raha küsima, ning siis alles hakati välja töötama korda, kuidas prügi sinna prügilasse jõuaks. Tulemuseks on see, et kui varem viisid osa maarahvast oma prügi prügimäele, osa oma aeda ja osa lepikusse, siis pärast hakkasid üheksakümmend protsenti viima lepikusse.

“Prügikultuur on ka kultuuri osa, nagu liikluskultuurgi,” arvas Rein. “Rohelised jagan mina aga helerohelisteks, tumerohelisteks ja briljantrohelisteks. Briljantrohelised on need, kes istuvad peegelklaasist kontorites, mõtlevad probleeme välja ja nende kõrvaldamiseks põrutavad neile pihta pommiga.”

Taiplik lugeja on kindlasti juba tajunud, et Rein Erebi suust pudeneb tabavaid sententse kui varrukast. Leheneegreid teele saates ja sigaretti läites sõnas ta: “Suitsetamine lühendab eluiga. Hea, et tagumisest otsast.” Ning sulges meie järel ukse, millel seisab silt “KGB pole oodatud”.

RIINA MÄGI