“Need taimed on meil tavalised ja levinud üle maakonna. Eriliseks teeb selle ala asjaolu, et kõik 9 liiki kasvab ühel territooriumil koos,” rääkis Jõgevamaa keskkonnateenistuse
looduskaitse peaspetsialist Mariliis Märtson.
Liigirikkam ei olnud mitte puisniit, vaid seal läheduses asuv aruniit. “Aruniidul leitud liigirikkus oli rõõmustav, leidsime kokku 8 liiki III kaitsekategooria taimi. Uus leitud kasvukoht on erakordne terves maakonnas, sest küllalt väikesel alal kasvab nii palju erinevaid liike koos. See niit väärib kindlasti säilitamist ja rohkem tähelepanu,” nentis Märtson.
Tema sõnul kasvavad aruniidul kahelehine käokeel, kahkjaspunane sõrmkäpp, hall käpp, soo-neiuvaip, vööthuul-sõrmkäpp, kuradi-sõrmkäpp, harilik käoraamat ja suur käopõll. Puisniidult leidsid looduskaitsjad veel ühe liigi, nimelt balti sõrmkäpa.
20 hektari suurune Põltsamaa puisniit on Põltsamaa aedniku Inge Angerja sõnul linnale kõige lähemal asuv kaunis puhkekoht, kus inimesed käivad jalutamas, aga ka jõe ääres kalal.
Koduaias ei õitse
Kaitsealuste taimede puhul tasub meelde jätta, et keelatud on nende kahjustamine, korjamine ja väljakaevamine, sest kõik need tegevused ohustavad liikide säilimist antud kasvukohas. Koju aeda pole mõtet haruldasi orhideesid tuua, sest need ei kasva seal, rõhutasid nii Mariliis Märtson kui ka Inge Angerjas.
2004 tegi inventuuri ?Põltsamaa puisniidu loodusväärtused? Põltsamaa linnavalitsuse tellimusel ka Luua Metsanduskooli õppejõud Vello Keppart. Siis leidis ta kaheksa liiki orhideelisi.
Seni pole veel uuritud linnustikku ja liblikaid ning muid putukaid.
Niidud on liigirikkad alad. Et need säiliksid ega asenduks uute pealekasvavate metsaliikidega, on vaja niitu hooldada ehk vähemalt korra aastas niita ning aeg-ajalt taandada võsa.
Põltsamaa jõe äärne puisniit on linna ala, seal niidetakse heina üks kord suve jooksul. Puisniidu üks omapära on, et seda ei tohi niita enne jaanipäeva ega varakevadel. Niita on kõige mõttekam augustis või hoopis septembri algul, kui enamik õistaimi on juba õitsenud. Selle heinaga aga ei ole siis midagi teha, sest loomasöödaks pole see enam kuigi väärtuslik.
Niitjale on ala väga ebamugav, sest see pole ühtlane ning seal on väga palju kive ja kividerühmi. Kes ühe aasta niidab, see järgmisel aastal enam ei tule, sest tehnika laguneb.
Niitmiseks napib raha
Normaalne oleks seda ala niita käsitsi, kuid inimestel puudub motivatsioon, miks seda peaks tegema. Kohalikul omavalitsusel on küll kohustus niitmist organiseerida, kuid napib raha.
Kuidas niitmist kõige paremini õnnestuks korraldada, pole veel selge. On liikunud mõtteid leida raha ja teha seda tööd talgute korras. Ühine tegemine, kus on näha ühist tulemust, motiveeriks inimesi.
Neli aastat tagasi hakkasid Põltsamaa ?lõvid? talviti puisniidult võsa puhastama. Lions-klubi on väga palju kaasa aidanud, et talgute korras ühise supipoti ääres saaks tohutu töö tehtud. Oksad põletasime ära,? rääkis linnaaednik.
Inge Angerja hinnangul peab maastikku, mida ammu pole niidetud, hakkama taas kujundama, et õiged puude rühmad välja tuleksid. Et siin on tegemist väga suure alaga ? 20 hektariga ?, kulub selleks palju aega.
Puisniidule hakkavad tagasi tulema tammed. Kunagi olid jõe ääres suured võimsad tammikud, klaasitööstuse tegutsemise ajal võeti need kõik maha. Nüüd, kahesaja aasta pärast tuleb tamm kooslusse tagasi. ?Noor tamm kasvab, kuid tahab kindlasti saada valgust,? märkis Angerjas.
“Põltsamaa puisniit ilmestab maastikku ja on eriline väärtus Põltsamaa linnale. Niit väärib igati hoidmist ja säilitamist,” rõhutas Mariliis Märtson.
Põltsamaa jõe äärsel puisniidul saaksid bioloogiaõpetajad tunde läbi viia. Ka meie kooliõpilased ei tunne enam kodumaiseid puuliike, siin on need kõik olemas.
“Põltsamaa jõe puisniit on tervikkooslus, seda tuleks hinnata samuti tervikuna. Värvid vahelduvad ? kevadel hakkavad kõigepealt andma värvi kased, siis tulevad linnud, siis on siin kullerkupuaas, seejärel muutuvad värvid, lõhnad ja helid. Õhtupoole võib kohata kitsepaari, kevadel on kitsede mängukohad selgelt äratuntavad ? nagu ringid on sisse tallatud. Kui siia tulla tööpäeva lõpus, tõmbab kõik justkui magnetiga ja enam ära ei saa. Taolised maastikud vajavad korduvalt külastamist, siis avastab inimene selle ala täiuslikkuse,” nentis Inge Angerjas.
Euroopas on praegu moes kunstlikult loodud mets ja aas. Põltsamaa jõe ääres on kõik looduse poolt looduna juba olemas, sellepärast peaksime oma pärandkultuurmaastikke rohkem väärtustama. See kõik, mida Euroopa praegu kunstlikult loob, on meil juba olemas.
HELVE LAASIK
