Siberi taigajõgede kaldad on aga ümberringi asustatud vangilaagritega. Kõigil Siberi suurehitustel, kaevandustes ja metsatööl kasutatakse sunnitööliste jõudu. Arvatakse, et NSV Liidul on pidevalt 10-15 miljonit inimest vangilaagrites. Mõne suurehituse eel algab suurem arreteerimine.
iii
Kõik asulad Koolal on mõnikümmend aastat vanad, Lovojärvi ehk vene keeles Lovozero asula on tekkinud aastal 1608.
Sugulasrahvas laplased
Selle maa põlisrahvas on meie sugulasrahvas laplased, kes kasvatavad põhjapõtru ja püüavad kala. Põdrad söövad samblikku, mis on kaaluühiku järgi toiteväärtuselt kaeraga peaaegu võrdne. Pikal talvel söövad laplased lisaks põdra lihale ära ka tema mao sisu, sest see on taimne ja sisaldab vitamiine.
Eluasemeks on tšumm — lattidest püstkoda, mis on põdranahkadega kaetud. Üleval on ava suitsu väljajuhtimiseks, sest lõke on otse onni keskel põrandal.
Laplastega vesteldes tabab kergesti nende keelesuguluse eestlastega, näiteks “tirv” (tere), ka arvud kõlavad sarnaselt.
Meenub kellegi jutustus, kuidas ta siia sattudes lumme jäi. Tappis põdra, et süüa saada, ja keeras ennast pärast magades põdra naha sisse. Nahk külmus talle aga ümber kinni, nii et suure vaevaga sai ta käe niipalju liikuma, et nuga pihku jäi ja loomanaha katki lõikas. Varsti oleksid hundid ja rebased ta seal ära söönud.
Ülejäänud elanikud siin on enamasti küüditatud, endised vangid — igaveseks siia asumisele jäetud, samuti praegused vangilaagrites olijad. Nii nikli- kui apatiidikaevurid on maa all vangid.
Tulnuka vastu on tundra karm: toit on ühekülgne, tekib C-vitamiini puudus, mis toob kaasa skorbuudi. Paljud on siin nii oma lõpu leidnud.
Koola poolsaart on Maksim Gorki nimetanud maa ääreks. Siia saadeti inimesi välja Tsaari-Venemaalt, ebausaldatavatest inimestest koosnes ka meie ešelon: sõja ajal kotipoisteks olnud hulkurid ja poliitiliselt ebausaldusväärne rahvas.
Üks ammune väljasaadetu on kirjutanud: “Koola — see on vaid armetu, kasimatu linnake, see on liibunud alasti kividele Tuloma ja Koola jõe vahele. Elanikud, viissada hinge, hoiavad endal elunatukest sees kalapüügiga ja ajades äri kaitsetu lapi väikerahvaga. Siin juuakse nii, et isegi minul hakkas hirm.”
Tuleb püüda ellu jääda
Kurb reaalsus, et oleme sellel külmal maal. Tuleb toimida nii, et hing sisse jääks.
Seisame hulk aega väljas rivis. Vanemaid sõdureid sagib meie viirgude vahel, ostetakse ja vahetatakse korralikumaid riideid. Paistab, et see pikk rivistus ongi selleks, et vanad olijad endale korralikumaid riideid saaksid.
Vanad on kojusõitjad, nemad on neli ja pool aastat siin ära elanud.
Pikale ootamisele järgneb loendus ja läbiotsimine — nagu vangidel enne tappi. Võetakse ära nuge, kasteete, jalgrattakette.
Seejärel viiakse meid kinno, mis on suur hõredate seintega kuur, kus tuul pragudest sisse puhub. Film on lennuväest. Ühtlasi mainitakse ka, et kino on kaks korda nädalas — laupäeva õhtul ja pühapäeval. Saame aru, et kinoskäimine on kohustuslik. Ma ei suuda filmi peaaegu üldse vaadata, nii külm on. Kogu filmi ajal on kuulda saabaste trampimist vastu põrandat, et varvastel külm ei hakkaks. Nagu lambakari puusillal, nagu kunagi meie õpetaja koolis meie marssimise kohta ütles.
Paul Toots
(Katkendeid teoksil olevast mälestusteraamatust)
(Algus 21. juuni Vooremaas, eelmine osa ilmus 9. augustil)
PAUL TOOTS
