Eestimaal on tänapäeval veel hulgaliselt tähistamata haudu, mis pärinevad Teise maailmasõja viimastest lahingutest 1944. aastal, kui sakslased kiirustades Eestist lahkusid ja Punaarmee võidukalt sisse marssis.
Sakslased kasutasid eestlastest koosnevaid väeosi oma taanduvate vägede kaitseks, eestlastele anti käsk rindelt lahkumiseks viimasena, vajadusel tuli neil asuda võitlusse Punaarmee ja koguni Venemaal moodustatud Eesti Laskurkorpuse üksustega. Seega olid kaks omavahel sõdivat suurriiki pannud väikese Eesti mehed omavahel erinevates mundrites sõdima.
Eestlaste vennatapulahing
Viimastes mandriosa lahingutes Avinurmes ja Porkuni lähistel peeti eestlaste omavahelised vennatapulahingud. Punaarmee kui lahingute võitja koristas oma surnud ja haavatud kiiresti ära. Saksa mundris haavatud jäid oma kurba saatust ootama, surnud aga mitmeks päevaks lamama sinna, kus nende maine teekond lõppes.
Saksa poolel Avinurme lahingust osa võtnud kahurväeohvitser Valdo Kallion kirjeldas seda taplust oma mälestustevihikus “Avinurme lahing”. Ta jutustas, et kuigi operatsiooni üldjuht puudus, otsustati 20. septembri hommikul rünnakule minna. Sakslased olid vastase tankide eest põgenenud ja jätnud oma rindelõigu lahti. Punaarmeel jõudsid kohale suured abijõud ja see otsustas kogu lahingu käigu. Algas järkjärguline tagasitõmbumine.
Kallion läks oma meestega kirikusse, kuhu olid paigutatud haavatud, kes olid seal omapead ja arstiabita. Ta mõistis, et on viimane aeg ära viia need, kes on vähegi transporditavad. Kirikusse jäi veel kümme- viisteist raskelt haavatut. Punaarmeelased tungisid kirikusse. Heideti käsigranaat, mis lõhkes haavatute keskel. Seejärel tapeti vintpüssidest ja püstolkuulipildujatest tulistades kõik, kes veel ellu jäid.
Et Jumal altarimaali Jeesus Kristuse silmade läbi seda aegumatut kuritegu ei näeks, tulistati mõned lasud ka maali pihta.
Asuti kindlustama nõukogude korda
Punaarmee ja Eesti Laskurkorpuse lahinguväeosade lahkumise järel saabusid kohale NKVD väeosad, kes koos kohalike kommunistidega asusid nõukogude korda “kindlustama”, kogusid kokku maha jäetud relvad ja muu varustuse, ühtlasi andsid külaelanikele käsu Saksa mundris langenute matmiseks.
Surnuaiale ei lubatud neid matta, tuli matmispaik kaevata sinna lähedale, kus nad olid surma saanud. Kõveriku külas maeti osa langenuid, kes olid osaliselt purustatud ja põlenud, samasse lähedusse maanteekraavi. Avinurme alevikus, Maetsma ja Änniksaare külas tekkisid hauad, kuhu oli maetud 1-2 inimest või rohkem.
Nõukogude okupatsiooni algaastatel oli suur kuritegu, kui mõni lähedane oli teeninud Saksa sõjaväes, olnud Omakaitses või tegutsenud muul moel nõukogude võimu vastu. Arvatavasti selletõttu ei julgenudki lähedased oma langenud poegi ja isasid otsima tulla. Saksa riik oli sõja kaotanud ja tema eeskujulikult korras olevad sõdurite matmiskohad tehti nii Eestis kui mujal maatasa.
Teatavasti olid Saksa sõjaväelastel, samuti eestlastest koosnevate väeosade sõduritel kaelas žetoonid, mille järgi oli võimalik kindlaks määrata väeosa, kus sõdur oli teeninud, ja saada teada tema nimi.
Eestlastest sõjaväelaste mundril oli sini-must-valge tähis varrukal ja raudse käe sümbol kraenurgal, kahjuks olid matmise ajaks mitmel langenul juba mundrikuued seljast ära võetud. Riietepuudus oli väga suur ja ei peetud paljuks langenu riided ja jalanõud endale võtta.
Haudu püüti tähistada
Kohalikud elanikud püüdsid mitmel moel matmiskohti tähistada. Änniksaare külas valmistati isegi lihtsaid puuristikesi haudadele. Avinurme alevikus istutati matmispaika hõbekuuski. Haudadele viidi ka lilli. Avinurmes tuntud aktiivsed punarežiimi pooldajad kiskusid need tähised üles ja pildusid lilled minema. See kordus veel aastaid pärast sõda.
Pika nõukogude okupatsiooni jooksul ununesid need märgistamata hauad. Maastik muutus, puud kasvasid suureks. Inimesed, kes matmiskohti teadsid, olid vanemaks saanud või siit ilmast lahkunud. Eesti taasiseseisvumisel ei pööratud samuti erilist tähelepanu Saksa poolel hukkunute haudade tähistamisele.
2004. aasta septembris, 60 aasta möödumisel sõjasündmustest, püstitati minu venna Heino Jalaka eestvõttel Avinurme lahingus 20.09.1944 langenud sõduritele mälestusmärk ja kiriku seinale kinnitati seal maha lastud sõduritele mälestusplaat. Otsustasime koos vennaga tõsisemalt käsile võtta lahingus langenute matmiskohtade otsimise.
Matmiskohtade täpsustamiseks otsisime vanemaid inimesi, kes mäletasid sõjaaegseid sündmusi ja olid nõus meile haudade asukohti näitama. Kõveriku külas kohtusime endise Hansura talu peretütre Else Vahelaidiga, Avinurme alevikus endise Kruusaaugu talu perenaise Anella Jalakaga, Maetsma külas Väljaotsa talu perenaise Ella Toomingaga, Enniksaare külas Jaagapra talus Ilse Rummeliga jne.
Käisime ka kruusaaugu kaldal Harri Tamme krundil võimalikku suuremat matmiskohta vaatamas. Hiljem selgus, et sellest matmiskohast oli mingi Narva kandi meeskond seitse skeletti välja kaevanud ja ära viinud. Kelle loal seda tehti, pole teada. Samuti pole teada nende nimesid ega matmiskohta.
2005. aastal suri mu vend Heino. Heaks kaaslaseks ja matmiskohtade asukohtade väljaselgitamise abistajaks sai mulle seejärel Avinurme EELK õpetaja Rene Alberi. Koostasime matmiskohtade nimekirja. Oma tegevusest teavitasime Avinurme vallavanemat Indrek Kullamit ja palusime vastu võtta volikogu otsuse eesti sõdurite säilmete väljakaevamiseks ja kalmistule ümbermatmiseks.
Eesti sõdurite säilmete väljakaevamisest räägib artikkel 11. septembri Vooremaa esiküljel.
KALJU JALAKAS
