Paljud meist mäletavad, millise stsenaariumi järgi kulgesid eelmise riigikorra ajal meie rahvapeod. Et kasvõi mõnda isamaalist laulu kuulda, tuli ära kuulata pikad peokõned, täis kommunistliku partei ülistamist, marksisimi-leninismi klassikute tsiteerimist jne. Loomulikult läbisid need sõnavõtud eelnevalt põhjaliku tsensuuri, et need midagi riigi- ega valitsusevastast ei sisaldaks. Ja seetõttu mõtles kõnepidaja alati enne põhjalikult läbi, mida räägib.
Nüüd on hoopis lihtne: demokraatlikus ja sõnavabas riigis võib ju kõike öelda. Nii juhtubki vahel, et kultuuriüritust juhtima kutsutud inimene enam üldse muret ei tunne, mida rääkima peaks ja läheb pahatihti nn mütsiga lööma ? küllap õiged sõnad õigel ajal keelele tulevad. Aga kui ei tule? Mõned kuud tagasi osalesin üritusel, kus õhtu juht ühte esinejatest sellises stiilis intervjueeris, nagu ajaks kohvikulaua taga võõrale tibile külge. Kuidagi piinlik oli. Aga kui suurema rahvapeo konferansjee esinejaid tutvustades sellist ?harju keskmist? juttu ajab, et need ise ka lõpuks aru ei saa, kust nad tulid või mida esitama peaksid, on asi hoopis hull. Või kui üsna soliidsel ametipostil olija tituleeritakse selle-ja selle ?eee.. ameti?. koha? täitjaks?! Vabandusi ühelegi sisuveale ega keelevääratusele ei järgnenud, mis mainimata ja teadustamata jäi, see sinnapaika ununes.
Ei usu, et meil on puudu inimestest, kes enne seda, kui pidu juhtima tulevad, endale vaevuvad selgeks tegema, millega tegemist, ja oma jutu eelnevalt läbi mõtlevad, et ?sünniks sõna, mil mõte sees,? nagu laulab Lauri Saatpalu.
L.T
Toimetusele on kirja autori nimi teada
