Neljanda klassi poisina luges Pihelgas Joy Adamsoni Aafrika-ainelist raamatut ?Vabana sündinud? ja pani sellest vaimustununa tavalisse koolivihikusse kirja fantaasiajutu ?Läbi Aafrika?, milles ta ise peategelasena mööda Musta Mandrit rändab, pooled lõvid ära kodustab ja muid kangelastegusid teeb. Tõeline Aafrika-reis tundus tollal niisama ebatõenäoline kui lend Kuule. Kui Aivar Pihelgas möödunudaastase Aura loodusfotokonkursi võitjana end tõepoolest Aafrikasse sõitma asutas ? fotosafari sealsetesse rahvusparkidesse oli nimelt konkursi peaauhind ?, tõi ema kirjutajal endal juba ununenud vihiku lagedale…
Kõige enam meeldis Pihelgasele auhinnareisi juures see, et ta sai ise valida nii marsruudi kui ka sõiduaja. Näiteks Serengeti rahvusparki viiakse tavaturistid rikkama riigi, Keenia poolt, Pihelgas sai aga näha pargi huvitavamat, Tansaania-poolset osa. Ning lisaks Serengetile kui tuntuimale oli tal võimalus käia Tarankires ja mitmes teises rahvuspargis ning tuhandeid aastaid tagasi ?tühjaks? pursanud Ngorongoro vulkaani kraatrit, mille servad on erinevalt muust, savannilisest Kesk-Aafrikast kaetud vihmametsaga.
Ajaliselt sättis Pihelgas sõidu kuivaperioodi lõpule. Siis on veerohketest jõgedest alles jäänud vaid mudased lombid ning loomad kogunevad karjade kaupa väheste alles jäänud joogikohtade ümber, kus fotograafil on neid lihtne tabada.
Paanikaosakonna juhataja
?Siin, Eestis on metslooma objektiivi ette saamine sündmus omaette. Mõni ime siis, et ma Aafrikas esimese sebra peale kaks tundi ja kakssada kaadrit raiskasin,? ütles Aivar Pihelgas. ?Pärast seda ülipõhjalikku fotosessiooni küsis meie masai rahvusest autojuht Abraham ehk Abu: ?Palju sa ütlesid teid, eestlasi olevat? Poolteist miljonit? Meil on sebrasidki rohkem.??
Ja tõepoolest: peatselt õnnestus Pihelgal näha mitte enam üksikuid sebrasid, vaid terveid sebrakarju. Ning pildistada neid dekoratiivseid loomi nii rahulikult rohtu söövate kui ka jooksvatena, nii eest- kui ka tagantvaates.
?Üht sebrakarja jälgides avastasin, et neil on ?ametis? n-ö paanikaosakonna juhataja: iga natukese aja tagant andis üks sebra karjale ohusignaali ning kogu kari pistis jooksu, tallates joogikoha niigi napi veesilma sekundi jooksul sopaauguks. Kui sebrad lõpuks taipasid, et see, keda ohuks peeti, on lihtsalt üks järjekordne kaameraga veidrik, rahuneti maha. Aga minul oli ülipüüdlikust paanikaosakonna juhatajast kõvasti kasu: muda laiali pildudes kappavad sebrad on ju fotograafi jaoks lausa piduroog!”
Ühe originaalsema sebrafoto sai Pihelgas aga rivis seisvate sebrade tagumikke pildistades. Sebra triibustik on nimelt kordumatu, nii et triibustiku järgi saaks sebrat identifitseerida niisamuti, nagu inimest sõrmejälje või kaupa vöötkoodi järgi. Kõige ilmekam on sebra triibustik aga just sabajuure ümbert.
?Aafrika rahvusparkides on loomad inimestega nii harjunud, et ära nad fotograafi eest naljalt ei jookse, küll aga võivad nad temast tüdinedes talle selja keerata,? ütles Aivar Pihelgas. ?Kui ma selle ära tabasin, spetsialiseerusingi vahepeal pepupildistajaks.?
Ilmekate pepupiltide seeriale pani Pihelgas nimeks ?Aafrika tagantvaates?…
Mulgipuder Aafrika moodi
Aafrika on Pihelgase sõnul tõepoolest loomapildistaja paradiis.
?Nii, nagu mulgipudru sisse võib panna korraga kartulit, tangu ja kapsast, nii võib Aafrikas saada ühte kaadrisse kokku neli-viis loomaliiki: künka tagant paistab elevandi selg, tee on täis ahve, tee ääres hulgub antiloop ja kusagil luusib veel mingi kiskja,? ütles Aivar Pihelgas.
Loomaparadiisi, st rahvusparki safarile minnes kehtivad aga ranged reeglid: sõita tohib ainult mööda kindlaks kujunenud radu (teelt kõrvale sõitmise eest saab autojuht 200 dollarit trahvi, aga see on tema poole aasta palk!) ning autost väljuda ei tohi.
?Kui meie loomaaedades on loomad puuris ja inimesed käivad ümber nende, siis Aafrika rahvuspargis on inimene autos nagu puuris ja loomad käivad ümber selle,? ütles Aivar Pihelgas.
Tänu autojuht Abule, kes n-ö pinna ette valmistas, õnnestus Pihelgasel ja tema väikesel eesti-soome saatjaskonnal (sellesse kuulusid Pihelgase abikaasa, reisi projektijuht, logistikud, arst jne) käia lisaks paarile linnale ka ühes masaide külas. Masaid on Pihelgase sõnul väga ilusate näojoonte ja sihvaka kehaehitusega. Nad elavad vitstest punutud onnides, mis on pealt sõnnikuga kaetud. Onnide ehitamine olla sealmail muuseas naiste töö, nii nagu ka lehmalüpsmine, söögi tegemine ja laste eest hoolitsemine. Mehed vaatavad karja järele ja ülejäänud aja parandavad maailma, st ajavad meestejuttu.
Kuigi ega maailmal masaide meelest tegelikult nii väga midagi viga polegi. Kui Pihelgas ühe masai noormehe käest päris, mis on tema kõige suuremad probleemid, vastanud too, et kui lehm poleks haigeks jäänud ja kui vett ei tuleks tosina kilomeetri kauguselt tuua, siis neid polekski.
?Meie siin oleme palju muserdatumad, sest me muretseme igasuguste tühiste asjade pärast,? ütles Aivar Pihelgas. ?Sellepärast olen ma veendunud, et masaidele, nii nagu teistelegi loodusrahvastele ei ole mõtet tsivilisatsiooni sundkorras peale suruda.?
Aafrikas üles võetud umbes 7000 digitaalkaadrist peab ta ise fotodeks ehk tuhandet. Aga seegi on üliväärtuslik ?jahisaak?.
?Neile, kes ka Aafrikasse minna tahavad, võin ma näidata kätte selle koha Raplamaal, kus ma oma möödunudaastase Aura loodusfotonäituse võidutöö pildistasin,? lõpetas vaimukas fotomees oma slaidishowga illustreeritud Aafrika-jutu.
RIINA MÄGI
