Sõduriks see poiss aja möödudes saigi. Ta kutsuti aega teenima, saadeti Afganistani ja toodi vanematele ühel helepilvitul varasuvepäeval tinakirstus tagasi. Mäletan ? kirst asetati õuele valgete sirelite alla. Tuul tuli nurga tagant ja lõhnavaid õisi pudenes sarga peale asetatud fotole. See oli mehise lõuajoone ja lõbusate silmadega sõdurpoisi portree.
Rühivead ja närvid lootusetult läbi
Hukkunud külapoiss meenub mulle siis, kui loen või kuulen, et väga paljud praegusaja noormehed on sõjaväeteenistuseks kõlbmatud. Vigaste pruutide kombel kurte ja lombakaid on ikka ja alati olnud. Nagu ka neid, keda leebelt väljendudes nimetatakse lapsemeelseteks ja kes nõukogude ajal leidsid jõu- ja mõistusekohast rakendust tööpataljonis.
Ent tänapäeva noorukitel on kallal suisa vanainimese hädad ? süda vilets, vererõhk kõrge või juba varsaeas vaevama hakanud maohaavad. Lisaks rühivead ja närvid lootusetult läbi.
Kui tendents jätkub, siis võib juhtuda, et üha enam naisi põlgab ära Maarjamaa tõbised mehepojad ning otsib oma tulevaste laste isaks piiri tagant kobedamate geenidega püksikandjaid. Lisaks jääb üle küsida ? kes kaitseb tulevikus Eestit? Ega ometi poole riigi suuruse välihospidali jagu patsiente?
Vahel paneb imestama, miks keegi ei hooli. Laste tervisest, eluviisidest, kiiva kiskuvatest harjumustest. Räägitakse, kirjutatakse ja vangutatakse pead, ent sinnapaika kõik jääbki.
Ringituuritava tivoli atraktsioonide vahel hulkudes kohtab igal sammul purjus lapsi ja noorukeid. Purkides, millest nad rüüpavad, sisaldub tulevaste haiguste algus ? alkohol läbisegi toiduvärvide, konservantide ja lõhnaainetega. Pealehammustamiseks on tühjadest kaloritest kubisev hamburger.
Ka sigaret pole enam ammu pelgalt täismeeste õigus ja privileeg. Kõigega näikse olevat harjutud ? kooliteel mahve tõmbavast lapsest rohkem huvitab möödakäijaid naabrite uus auto või särava kaelaketiga tõukoer. Pole seegi kellegi asi, kust see laps need suitsud sai. Kuigi on kuritegu müüa alaealistele sigarette ja alkoholi, näib keelatud vili olevat siiski lastele kättesaadav. Kuidas küll? Väiksed trikid, väiksed nipid…, laulab Pipi Pikksukk.
Kahvatu ülekaaluline poisike
Tahaks mõnikord küsida ? kus on kõik kurjad koolidirektorid, kes aastate eest nuhkisid-lonkisid õhtustel tänavatel, et saata pärast kella kümmet ringi kolavad lapsed koju isade-emade juurde? Kus on Kerberosena valvsad korrapidaja-õpetajad, kes turvasid ja ohjasid koolipidudel etemini kui praegusaja palgalised vormikandjad?
Oo jaa, mul on siiani meeles peapesu, mis sai meile osaks klassijuhataja poolt, kui üritasime ekskursiooni ajal kambakesi pudelit ?ampust konterbandina ööbimispaika sokutada. Olime tol ajal abituuriumis. Proovinuks keegi koni kiskuda või visanuks hundijalavett, tulnuks õpinguid jätkata töölisnoorte koolis.
Muidugi, eks salaja ole ikka pisut patustatud. Põlvest põlve. Selleks, et saada aimu suurte inimeste elust, leidmaks, et lapsena on siiski lahedam. Senikaua, kuni aeg antud laps olla.
Sentimentaalne tädi nutab minevikku taga, arvab vist siinkohal noor lugeja. Vastaksin ? minevikku mitte. Hoopis hoolimist, mis võimaldas lastel tervena üles kasvada. Sest tõsi, minu keskkooli- ja ülikooliaegsetest klassi- ja kursusevendadest on valdav enamik läbinud sõjaväeteenistuse. Sõjaväes on käinud mu vend, abikaasa ja pojad. Ja ma arvan, nagu olen alati arvanud ? ajateenistus on mehelikkuse kool.
Vahel tahaks napsata mõne tänaval tatsava paksukese käest krõpsupaki ja anda asemele taskutäie õunu. Olgu need pealegi Tootsi sõnutsi kärbatanud ja pisikesed nagu silmamunad, peaasi, et kasvanud ja küpsenud Eestimaa päikese all.
Paterdab see põngerjas koju, pistab krõpsudele lisaks põske paar kohukest, joob kokat peale ning tonksab kingituseks saadud jalgpalli toa kõige kaugemasse nurka. Külatanumate laptuu ja rahvastepall on tema jaoks põlvkonnatagused lõbud. Tema istub hoopis arvuti taga või vaatab telerist põhiliselt lastele suunatud magusate karastusjookide ja rämpstoidu reklaame. Osta, söö, kogu ja võida… Ka kirevates purkides-pudelites siidreid-d?inne.
?Mul on pohlad,? teatab onuke ja asetab punast karva purgikesed õrnalt samblale. Ahvatlustele järeleandmisest sünnib aga harjumus. Või hoopis pahe.
Kui ekraan hilisõhtul pildituks lülitatakse, peegeldub sealt vastu kahvatu ülekaaluline poisipõnn. See on tulevase (arvatavasti kõlbmatu) sõduri portree.
URVE TINNURI, ajakirjanik
