Avalikus sektoris on viimaste aastate jooksul lemmiksõnaks saanud “regioon”. Politsei, haigekassa, maksu- ja tolliamet ning nüüd siis ka päästeamet.
Kõige lihtsam on võtta Eesti kaart ja tõmmata kaks joont – kõigepealt poolitage riik vertikaalselt ja siis horisontaalselt ning ongi regioonid käes.
Kõige hullem on see, et osade, just nende joonte piirimaile jäävate maakondade jaoks on ikka tõsine tragöödia, kui osa keskusi rohkem kui saja kilomeetri kaugusel. Kõige kehvemas seisus on selles suhtes meie naabrid Järvamaalt.
Jõgevamaal on rohkem vedanud – meie jaoks ongi loogiline keskus Tartus ja suurem osa meie jaoks tähtsate ametiasutuste keskusi asubki seal.
Paraku tähendab lemmiksõna “regioon” tavaliselt niigi nappide töökohtade kadumist. Uue rakenduse peavad leidma või hoopiski ära kolima enamasti kõrgema haridus- ja ka palgatasemega inimesed. Meie jaoks on nad läinud. Igas mõttes.
Nüüd siis on kord päästeteenistuse käes. Kuidas kõik täpselt kujuneb, on veel väga raske öelda. Peamine, et enamik meie komandosid jääks alles. Sest kui päästjad ei jõua õnnetuskohale võimalikult kiiresti, pole neid hiljem enam vajagi. Tunniga põleb maja peaaegu maha ja ega tund pärast rasket liiklusõnnetust pole ka enam suurt midagi teha peale rusude koristamise.
Reformituhinas ei tohiks mingil juhul unustada päästjate palka ja sotsiaalseid tagatisi. Politsei, kaitseväe ja turvafirmadega konkureerides peab palgatase olema selline, et meestel poleks vaja õpitud ametit maha jätta, et peret toita jõuaks.
Reformi pole mõtet teha kiirustades, vaid hoolikalt kaaludes. Et teiste riigiasutuste kogemus on olemas, tasuks ka sellega tutvuda ning häid külgi ja vigu analüüsida.
