Eelmine valitsus jõudis enne lahkuda, kui ta oleks jõudnud krooniliseks muutunud tervishoiu rahapuuduse likvideerida. Võib-olla oli see isegi hea, sest eelmise valitsuse plaanid lisaraha saamiseks tervishoidu olid selgelt inimeste vaenulikud.
Halb on aga see, et tänasel valitsusel plaane polegi ja kõlama on jäänud vaid peaminister Ansipi arvamus, et inimeste omaosalust tervishoius tuleb hakata veelgi tõstma. Tõstma seeläbi, et haiguslehti hakataks maksma neljandast-viiendast haiguse päevast, lõpetataks ära haigete pereliikmete (ka laste) hoolduslehtede eest maksmine ja haigusraha oleks edaspidi 70 protsenti töötaja palgast tänase 80 protsendi asemel.
Niimoodi tervishoidu puuduolevat raha aga hankida ei tohi. Süsteemi, mis kiratseb puuduse tõttu, ei saa ravida puuduse suurendamisega.
Kas maksame tõesti liiga vähe
Praxise uuringu järgi on meie inimeste omaosalus tervishoiu kogukuludest (ravimid, tasulised protseduurid, visiiditasud, haigla vooditasu) 21 protsenti. See on kõrge määr teiste Euroopa riikidega võrreldes.
Eri kategooriline tuleks olla pensioni saavate inimeste tervisekulude tõusu suhtes, mis on niigi ääretult kõrged võrreldes sissetulekutega ja söövad sageli suure osa pensionist. Tasulise teenuse suurenemine tähendaks seda, et ravi muutub kättesaamatuks ohtlikult suurele hulgale inimestele.
Juba täna ei ole vanematel inimestel sageli võimalik kallite ravimite tõttu ravi jätkata. Rääkimata taastusravi ja korraliku hambaravi võimaldamisest.
On selge, et Riigikogu sotsiaalkomisjonis praegu arutamisel olev pensionitõus aastaks 2005-2006 ei peaks minema terviseteenuse kallinemise peale.
Mida me siis teeme
Muud teed ei ole, kui tõsta selle institutsiooni osa tervishoiu rahastamisel, mille osa on täna lubamatult kaduvväike. Ja selleks institutsiooniks on riik. Isegi meie tööandjad panustavad tervishoiu rahastamisse rohkem kui Eesti riigieelarve.
Kui riik hakkaks maksma tervishoiuasutuste hoonete ülalpidamiseks, parendamiseks minevaid kulusid, mis täna lähevad kõik ravikindlustuse 13-protsendilise maksu arvelt, hakkaks maksma kasvõi alampalga pealt ravikindlustuse maksu töötute, lapsega kodus olijate ja pensionäride pealt, oleksid tervishoiuprobleemid murtud.
Mis muutuks
Sellised sammud võimaldaksid oluliselt ebaloomulikult pikki ravijärjekordi vähendada ja suurendada tasuta ravi hulka ka vanemate inimeste jaoks. Just ka taastus- ja hambaravi silmas pidades. Et inimesed ka ise oma tervise nimel rohkem pingutaksid, tuleks võimaldada terviseedenduse kulud inimese tuludest maha arvata.
Äärmiselt oluline on, et pikka aega varjusurmas olnud tööõnnetus-kutsehaiguse kindlustus ellu viidaks. See motiveeriks meie tööandjaid töökeskkonda investeerima, mille puudujäägid avalduvad eeskätt meie inimeste kehvas tervises.
Vanemate inimeste, kes tööl ei käi, ja kes ei saa oma ravimisele tehtud kulutustele tulumaksusoodustust, tervisekulusid tuleks ja saaks eraldi kompenseerida. Kasvõi osaliselt. Põhimõttel mida suurem on raviks vajalike kulude osakaal pensionist, seda suurem kompensatsioon peaks olema.
Tingimata tuleb uuesti püüda ellu viia ka sotsiaaldemokraatide algatust maksta vähemkindlustatud inimestele sõidutoetust, mis kulub sõiduks ravile maakonnakeskusse või kaugemalegi. Sest üha vähem saab vajalikku eriarstiabi inimene oma elukohale lähedalt.
Usun, et nimetatud väga vajalikud muudatused meie tervishoiu valdkonnas viiakse ellu. Küsimus on aga ? millal? Kui ka tänane valitsus hakkab oma energiat kulutama sellele, kuidas inimestele veelgi rahalist koormust juurde panna, siis probleemid ei lahene, vaid süvenevad ja tagajärgede leevendamine läheb üha kallimaks.
KADI PÄRNITS,
Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees,
sotsiaaldemokraat
