Möödunud sügisel kirjutasin Vooremaas Jõgeval Rohu ja Tähe tänava ristmikul laiuvast vihmaveejärvest, mis ähvardas juba kõrvaloleval haljasalal kasvavaid puid ning tungis otsaga Tähe tänavale.
Abilinnapea Aare Olgo avaldas lehes ka vastuse lubadusega haljasala laiendada ja seega ka vihmaveejärv likvideerida.
Kevadel, niipea kui ilm lubas, olidki masinad platsis, teekate võeti üles ja veeti ära ning must muld toodi asemele. Külvati maha ka muruseeme. Tänavapoolsesse otsa seati üles läbikäiku keelav märk, teisele poole tõkkelint.
Mis siis muud, kui aga muru kasvab. Aga kus sa sellega! Läks mööda ainult mõni päev, kui mullapind oli jala- ja rattajälgi täis. Tõkkelint kadus kuhugi ja massiivne keelumärk lükati upakile. Veel mõne päeva pärast võis tulevasel murul näha ka autojälgi. No mis sa kostad!
Kahju oleks, kui tehtud töö hukka läheks ja rohelise muru asemel oleks porri tallatud plats. Kuidagi tuleks tõhustada võitlust porilembeste inimestega. Kõigepealt peaks paika panema korraliku piirde, et vähemalt autodega ja jalgratastega murule ei pääseks. Tekkinud jalajäljed tuleks võimalikult kiiresti tasandada. On ju nii, et kus ühed jäljed ees, seal on teised-kolmandad kergesti tulema. Selleks tööks tuleks leida inimene. Vahest võiks värvata kedagi ümberkaudsete majade elanikest.
Et pidev silma peal hoidmine võib lõpuks tulemusi anda, seda näitab Jõgeva kultuurikeskuse kogemus. Üle muru mineva jalgraja ette paigaldati kõigepealt vaasid lilledega. Neile, kes lillede keelt ei mõista, seab kogu otsekäikude ahvatleva ala ulatuses tõkkelint. Seda ei võeta ära ka talvel. Kuigi talvine teerada poleks muru oluliselt kahjustanud, aitas tõke välja juurida otsekäimise harjumust.
Ja ime küll, praegu murul jalgrada enam ei ole! Tõkkelint püsib aga endiselt, lastes murul kasvada. Ehk tuleb kunagi ka aeg, mil seda enam vaja ei olegi!
HERBERT SÖÖDE
