Petserimaa oli administratiivselt Eesti osa 1918-1944, s-o 26 aastat. Eesti riigi osaks sai Petserimaa vastavalt vallaesindajate poolt Eesti Maapäevale esitatud kirjalikule taotlusele ning Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud rahulepingule.
Petserimaa administratiivne poolitamine 1944. aastal toimus Eesti okupatsiooni tingimuses ning ka NSVL vastavat seadusandlust jämedalt rikkudes. Keeldudes tunnistamast Eesti okupeerimist, on Vene Föderatsioon ka keeldunud Petserimaad tagastamast, ehkki Eesti Vabariik seda 1992-1994 läbirääkimistel järjekindlalt nõudis.
1994. aasta otsuse vastu protestisid vaid setod
1994. aastal tegi Eesti Vabariigi peaminister Andres Tarand Helsingis ilma valitsuse ning Riigikoguga kooskõlastamata avalduse, milles teatas ühe osa Eesti territooriumi loovutamisest. Seoses konsensuse puudumisega piiriküsimuses Eesti erakondade vahel, lääneriikide täieliku toetuse puudumisega ning sooviga liituda EL ning NATO-ga võeti Andres Tarandi avaldus läbirääkimistel edasise tegevuse aluseks.
Eesti ühiskond ei protestinud toona Andres Tarandi otsuse vastu, välja arvatud Seto Kongressi Vanemate Kogu, kes on alates 1993. aastast olnud seisukohal, et Petserimaad ei tohi loovutada. Juhul kui loovutamine setode tahtele vaatamata siiski toimub, tuleb lahendada piiri kulgemisest tulenevad tehnilised, õiguslikud, sotsiaalsed, kultuurilised probleemid ning nende lahenduste ettevalmistamise ning otsuste langetamisse juurde tuleb kaasata setode esindajad.
Nii valmis piirileping, milles nähti ette mõningad territooriumide vahetused.
Hinnanguliselt on neist vaid ?Saatse saabas? Eesti huvides, ülejäänu, eriti vangerdused Lämmijärvel ja Peipsil, aga Venemaa huvides.
Piirilepingu valmides ei kirjutanud Venemaa sellele alla, põhjuseks, nagu nüüd Vene Välisministeeriumi ametnikud on avaldanud, lootus takistada lepingulise piirita Balti riikide liitumist EL ja NATOga. Lisaks prooviti piirilepinguga saavutada Eesti järeleandmised kodakondsusküsimustes.
Piiriküsimuse arutelu pole lõppenud
Eesti valitsused on 1994. aastast alates kogu maailmale teatanud oma valmisolekust piirileping valminud kujul allkirjastada. Allkirjade andmine välisministrite tasemel ei tähenda aga piiriküsimuse kadumist arutelult. Sellele peab järgnema ratifitseerimine mõlema riigi parlamendis ning praegusi arenguid jälgides võib arvata, et kergelt see ei kulge.
Arvestama peame sedagi, et enamik Eesti-Vene riikidevahelistel läbirääkimistel 10 aasta vältel allkirjastatud lepingutest on Vene Riigiduuma poolt ratifitseerimata.
Piirilepingu üle võib ka Eesti Riigikogus ette näha tuliseid arutelusid. Ehkki sõlmitavat lepingut on käsitletud kui tehnilist, maastikul piiri kulgemist kirjeldavat, ei saa seda Eesti riigi seisukohast ainult sellisena võtta.
Tegemist on riikliku otsusega loobuda märkimisväärsest osast Eesti territooriumist, mis on põliskoduks setodele, venelastele, eestlastele ja lätlastele. See tähendab, et Eesti peab andma riiklikult oma seisukoha Venemaa keeldumisele tagastada ebaseaduslikult tema haldusse läinud Eesti Vabariigi territooriumi ning käsitlema uue piiri kulgemisest tulenevate õiguslike, sotsiaalsete, kultuuriliste, tehniliste probleemide lahendamist kui riiklikult tähtsat küsimust. Seda, kas Setomaa seaduse abil või mõnes teises vormis.
Setomaale oma seadus
Setomaa seadus kindlustaks piirkonna tuleviku ka valitsuste vahetumise korral. See peaks nägema ette lahendused kõigi tänaste probleemide osas.
Olgu nimetatud viisadega seonduv: viisade pikem kehtivusaeg ning laienemine inimestele, kellel on ühel või teisel pool piiri sugulased, sugulaste hauad, omand, kogudused. Seadus peaks käsitlema ka seto kultuuri elujõu tagamist, piirkonna majandusliku arengu võimaldamist, mille üheks osaks oleks teedevõrgu otsustav korrastamine ja praegustele vajadustele kohandamine.
Samuti omandiküsimuste lahendamine, milles võiks eeskujuks võtta Soome tegevuse oma ida-alade suhtes 1940ndatel ning tema praeguse majandus- ja kultuuripoliitika Venemaale loovutatud Karjalas ning Aunuse ja Viena Karjalas.
Käsitlemist vajavad ka Setomaa sotsiaal- ja paljud teised probleemid. Üks on aga kindel: Petserimaa eluvalem peab olema selge enne piirilepingu ratifitseerimist Riigikogus ning kujunema lepingu lahutamatuks osaks.
TIIT NIILO, Riigikogu liige, Res Publica
