Möödunud aasta lõpul jäi Eestis tööta suur hulk seni kalatööstustes leiba teeninutest. Seda nii Saare-, Lääne-, kui ka Hiiumaal. Detsembris ilmus Hiiu Lehes kuulutus, kus vajati kalafileerijaid Rootsi. Eks neid lõpnud firmasid oli muidugi ka teistel elualadel. Kaido, kes kuulutuses toodud telefoninumbril vastas, teatas palganumbriks 100 EEK-i tunnis. Peale mitut telefonikõnet ja kõiksugu kahtlusi toimus lõpuks 11. jaanuaril ka kohtumine ehk töövestlus 12 väljavalituga.
Hiljem selgus, et varem on üks selline juba olnud. Olla rajatud Eesti-Rootsi ühisfirma Sepia Resurs O?, mille Eesti-poolsed tegijad ongi Kaido ja Ülle. Lepiti kokku, et esimestena lähevad neli hiidlast ja teised siis nädal hiljem. Tegelik lend Göteborgi sai teoks 28. jaanuaril. Neli inimest Hiiumaalt ja üks Haapsalust. Sepia Resurs KB juba Tallinna töövestluselt tuttav omanik Joachim Svardh isiklikult oli saabujaid lennujaamas vastu võtmas ning toimetas eestlased rõõmsasti Mölndalis, Göteborgi ühes nn eeslinnas või linnaosas asuvasse KronoCampingusse, kuhu nad ka ilusasti ära majutas.
Esmaspäeval, 31. jaanuaril asusid neli naist ja üks mees tööle Feskar Bröderna
kalatööstuses. Ja palehigis fileerivad nad siis nüüd oma igapäevast kala: lõhet, turska, lesta ja kõike muudki. Mõnedel kaladel teavad nad vaid rootsi- ja ladinakeelseid nimesid.
Firmaga segased lood
Kolme nädala möödudes oli esimene palgapäev, mis ühtlasi koosolek pidi olema, ehk nagu härra Svärdh ütleb: miiting, kus siis ka töölepingud pidid nähtavale tulema. Vahepeal oli sellesse rõõmsasse kollektiivi saabunud veel kaks meest, kes nädal enne neid viit olid saabunud ja nüüdseks mitmes firmas juba solgutatud.
Et kõik selle siinse firma Sepia Resurs KB asjad olid üsna segased ja vajasid veidi täpsustamist, oli kohale saabunud Tallinnast ka Eesti poolse Sepia Resurs OÜ
eestlannast esindaja Ülle. Veel oli kohal ühe noormehe rootsi keelt oskav elukaaslane. Kämpingu köögis toimuvale üritusele ei tahetud neid kumbagi esialgu sisse lasta. Tööliste soovil nad siiski jäid. Joachim Svärdh andis ülevaate teenimisvõimalustest ja majutuse maksumusest (vahepealne vestlus on tegelikult omaette jututeema). Lõpuks anti veel kahe nädala palk ja mindigi laiali.
Paar päeva hiljem, kui polnud nn kõrvalisi isikuid juures, anti tutvumiseks töölepingute eestikeelsed tõlked ja töövahendaja kiri.
Omanikul jälle uus firma
Need viis koos Rootsi saabunud ja ikka veel paigal püsivat eestlast ei osanud sellisest kirjast midagi arvata. Töölepingust sai koopia saadetud siiski Eestisse juristile, kuna see tundus sama imeline. Märtsi keskpaiku tuli Joachim ja teatas, et nad on Eestis teinud uue firma, mille nimeks Wakefield. Äriregister näitab selle firma nime ja
registreerimise numbri all, et tegu on tänavu 26. jaanuaril registreeritud osaühinguga, mille osa võõrandamine on toimunud 9. märtsil. Tegelikult Sepia Resurs ja Wakefield ongi üks ja sama.
Ilmselt siis härra Svärdh ostis lihtsalt ühe riiulifirma osaluse või raputas oma senised osanikud maha. E-maksuamet ei näita töötajate palkadelt mingeid maksude laekumisi vähemalt tänavu 8. aprillini. Mitte ühestki firmast. Samas on töötajate palkadest 24 protsenti tulumaksuks maha arvatud.
Seega on tegu juba kolmanda ettevõttega, millega Eesti kalafileerijatel on tulnud tegemist teha. 4. aprillil tuli tööliste juurde Sepia Resurs KB töötaja Guy Andersson koos mehega, kes esitles end Curt Åberg’ina. Jutt oli konkreetne ja selge: nemad on nüüd uus firma Patro Baltic OÜ ja võtavad üle kõik Sepia ülesanded ja kohustused. Tutvumiseks anti töölistele uued inglisekeelsed töölepingud. Mõne päeva pärast lubati ka eestikeelsed tõlked.
Kolme kuu pärast leping
Inglisekeelses lepingus on klausel, et vaidluste tekkimisel loetakse ülimuslikuks inglisekeelne. Aga palk on selles lepingus siiski aukohal. See on kolmandiku võrra kõrgem kui kõik senised näitajad. Muidugi võis rolli mängida ka see, et näiteks kaks naist ei tulnud pärast lihavõttepühi ju enam tagasi. Seni pakutud palganumber ilmselt ei motiveerinud. Ning töölepingule polnud siiani keegi avaldanud soovi alla kirjutada. Töölisi jäi järele vaid kolm!
Neli firmanime pluss tegelik firma, kus eestlased tööd teevad. Kas eelmised kolm ettevõtet jõudsid nii lühikese ajaga juba rikkaks minna? Loodame, et see neljas, Pärnus registreeritud (omaniku väitel) Patro Baltic OÜ, ka püsima jääb. Siis võivad äkki tegelikud töötegijadki midagi kojuviimiseks tasku pista.
Igatahes 10. aprillil kirjutasid nad uutele lepingutele alla, sest senine ebamäärasus väsitab. Ja nüüd on kohal veel neli inimest. Seekord Pärnust.
INDREK KRIMM,
Göteborg/Mölndal
