Kui Ülle Säälik kohe pärast Avinurme Keskkooli lõpetamist kõrvuni armununa mehele läks, oli ta täiesti veendunud, et kooliharidust pole talle rohkem vaja, sest talle piisab laste kantseldamisest ja käsitöö tegemisest. Ning kui isu tööl käia tulebki, küll siis mingi koha ikka leiab: töö saamiseks piisas tollal ju tutvusest, diplom polnud oluline. Kui Ülle abikaasa Alari juurde Kirovi-nimelise kalurikolhoosi Omedu osakonna keskusse kolis, “vedeles” töö ju tegelikult suisa ukse all: valgumarjatsehh, karjalaudad ja kalakasvandus töötasid veel täie auruga.
Kui palju Ülle ja Alar oma perre lapsi muretseda kavatsesid, ununes pärida. Läks aga nii, et kui nende endi esimene poeg Ako pooleaastaseks sai, kerkis üles küsimus veel kolme lapse perrevõtmisest. Ülle vanem õde oli nimelt oma lapsed, kellest üks nelja-, üks kolme- ja üks üheaastane, vanaema, st oma ja Ülle ema juurde “unustanud” ning ei näinudki nende vastu enam huvi tundvat.
“Mul hakkas lihtsalt emast kahju,” ütles Ülle. “Mina seda juttu, et me nad oma perre võtame, alustada ei tihanud, sest kartsin, et Alar on siis viisakusest ja vastu enda tahtmist nõus. Aga kui Alar ise selle mõtte välja ütles, oli asi otsustatud.”
Kerge see kasuema-elu alguses muidugi ei olnud, sest Ülle polnud tegelikult ju omaenda pojalegi veel õieti ema olla jõudnud.
“Nii minul kui lastel võttis ikka natuke aega, et aru saada, mis juhtunud on,” meenutas Ülle. “Algul olid õelapsed üsna endassetõmbunud ja ütlesid mulle “tädi”, aga kui meie oma poeg juba rääkima hakkas ja mind “emmeks” nimetas, läksid teisedki sujuvalt selle sõna peale üle.”
Ega Ülle algul mõelnudki, et õelapsed päriseks tema juurde jäävad, aga kui nad seal juba mõnda aega olid olnud, pakkus vald ametlikuks eestkostjaks hakkamise võimalust ning nüüd ei kujutaks Ülle elu ilma nende lasteta ettegi. Kuna vahepeal on Andreasele (16), Taurile (15), Liisile (13) ja Akole (12) lisaks perre sündinud veel Tan (10) ja Singa (4), on seltskond päris suur ja iseloomude poolest kirju.
“See, kes kellega rohkem kokku hoiab ja kes kellega nagistab, sõltubki iseloomust, aga mitte geneetiliset päritolust,” arvas Ülle. “Pesamuna Singat hoiabki näiteks kõige rohkem vanim poiss Andreas, kes pole tema lihane vend.”
Laste kõrvalt kooli
Nagu suure pere lapsed tavaliselt ikka, on ka Säälikute lapsed üsna iseseisvad ja saavad hästi hakkama paljude kodutöödega.
“Eriti hea kooli on Alar ja lapsed saanud tänu minu õpingutele,” naeris Ülle, lisades, et söögitegemine ja nõudepesu on kõigil peale Singa hästi “käpas”.
Üheksa aastat tagasi hakkas üks sõber Üllet nimelt tagant utsitama, et tema kui omal ajal hiilgavalt keskkooli lõpetanud inimene peaks ikka edasi õppima. Ja Ülle ? tollal viie lapse ema ja poole kohaga Raja valla raamatupidaja ? läkski Tartu Ülikooli hariduskorraldust õppima, kusjuures veel päevasesse osakonda. Just siis, kui tal bakalaureuseõpe ja aastane õpetajakoolitus neli aastat tagasi läbi said, kutsuti teda Torma kooli inglise keele õpetajaks.
“Nende senine inglise keele õpetaja oli augustis teatanud, et lahkub, ja kool sattus vastu kooliaasta algust keerulisse olukorda,” ütles Ülle. “Mind leiti n-ö tuttavate tuttavate kaudu ja kuigi inglise keele õpetaja kvalifikatsiooni asemel olin mina ülikoolis omandanud inimeseõpetuse õpetaja oma, võtsin pakkumise ikkagi vastu. Julgesin seda teha seetõttu, et Torma koolis oli inglise keelt alles aasta varem õpetama hakatud, nii et ka õpilased olid alles algajad.”
Sellele, et ta üksnes praktilise koolitöö käigus keele ja metoodikanipid omandab, Ülle siiski ei lootnud, vaid läks kolm aastat tagasi uuesti õppima ? sedakorda siis Tallinna Pedagoogikaülikooli ehk praegusesse Tallinna Ülikooli ja mõistagi inglise keelt. Seegi stuudium on nüüdseks edukalt läbi. Kõik eksamid-arvestused on tehtud ja kirjatööd esitatud, ainult diplom on veel kätte saamata. See “viga” parandatakse 10. juunil.
Mööblinaljad
Ülle ise arvab, et tänapäeval on pere ja töö kõrvalt õppimine siiski natuke lihtsam kui omal ajal, sest kohustusliku loengusistumise osakaal on kõvasti vähenenud ja iseseisva kodutöö oma suurenenud. Iseseisvat tööd aitavad aga kergendada arvuti ja internet.
“Ilma koduse internetiühenduseta oleksin õppides küll hätta jäänud,” arvas Ülle. “Ja ilma heade kursusekaaslasteta, kes puudutud loengute materjale laenasid.”
Mõistagi oleks ta hätta jäänud ka koduse toetuseta. Aga Alar pole seda masti mees, kes arvaks, et naise asi on ainult kodus lapsi kantseldada, süüa teha ja tube kasida, kui tal võimeid ja jaksu tegelikult rohkemaks. Ja kuna Alar teenib leiba koduses puutöökojas tellimise peale mööblit valmistades, on tal ka võimalik osa kodutööde koormusest enda peale võtta.
“Puusepa naine pole tegelikult lihtne olla,” itsitab Ülle, pidades silmas seda, et oma abikaasa soovid on viimased, mida meistrimehel aega täita on. Aiamööbli sai Ülle näiteks suure mangumise peale ja kardab siiamaani, et Alar selle seljataga maha müüb, kui mõni sõnaosav ostja silmapiirile ilmub. Kena treitud riidevarn saanudki Säälikute kodu näiteks vaid pool tundi kaunistada, siis viis keegi selle juba minema. Tõsi, mõne aja pärast tegi Alar selle asemele uue…
Mööblinalju rääkisid Ülle ja Alar siiski mõnusalt aasides, nii et tundus: tõsist tüli pole peres sellelt pinnalt tõusnud.
Seitse Lumivalgekest
Kui Ülle Torma kooli tööle läks, hakkas ta seal kohe ka näiteringe juhendama. Julgust selleks andsid omal ajal Kasepää laste ja täiskasvanutega tehtud teatrikatsetused. Nüüd on ta end paaril aastal ka Ranna kooliteatrite suvekoolis ja Vana-Vigala näitejuhtide suvekoolis täiendanud. Hiljuti tuli Ülle kui näitejuhi tööle esimene suurem tunnustus: tänavustel maakondlikel näitemängupidustustel tunnistati keskastme näitetruppidest parimaks just tema juhendatav Torma kooli IX klassi näitering. Keskastme kooliteatrite riigifestivalil Tartus pälvis nende improviseeritud lavamäng “Seotud” aga eripreemia sotsiaalpoliitilise ainese ja kujundlikkuse lavale toomise eest.
“Kui helilooja otsib oma peas tekkinud kinnismõtetele muusikalist vormi, siis mina püüan ette kujutada, kuidas need laval välja näha võiksid,” ütles Ülle lavamängu “Seotud” tekkeloole valgust heites. “Antud juhul hakkas mind kummitama küsimus, kuivõrd asjad siin ilmas seotud on ning kuivõrd me ise oleme n-ö niidist tõmmatavad ehk manipuleeritavad.”
Lapsed tulid juhendaja mõttemänguga kaasa, sest nad on õppinud teda mitme aasta jooksul usaldama.
“Maalapsed on minu meelest avatumad ja vähem rikutud: nad ei pelga etüüde tehes käpuli maha lasta ja looma mängida, mõneks ebameeldivaks inimtegelaseks, näiteks prükkariks või prostituudiks kehastuda või siis hoopis häälega mingeid helitaustu tekitada,” ütles Ülle. “Ja kui sa siis ära tabad selle hetke, mil nende andekus lahti läheb ning fantaasia ja loomingulisus vallanduvad, on tunne viimase peal.”
Näiteringi ei teegi Ülle mitte selleks, et kellegi poolt valmis kirjutatud näitemäng lastele võimalikult hästi selgeks õpetada ja kõigi draamakunsti reeglite järgi laval maha mängida, vaid selleks et laste loomingulisust avada ning neid tegeliku elu probleemide üle mõtlema panna: siis on loota, et nad neid täiskasvanuna paremini lahendada või neist üle olla suudavad.
“Isegi siis, kui Ülle traditsioonilise näitemängu käsile võtaks, tuleks tal ikka ebatraditsiooniline asi välja,” lisab Alar muheldes, meenutades seda, kuidas Ülle omal ajal Kasepääl “Lumivalgekese” loo pea peale keeras: tema tükis oli nimelt Lumivalgekesi seitse ja pöialpoisse ainult üks…
Natuke kahju on Üllel sellest, et oma lapsed tema teatritegemistes kaasa ei saa lüüa: nemad õpivad ju hoopis Mustvee Gümnaasiumis, mitte Torma Põhikoolis. Koolivälist tegevust jätkub aga neilegi: Liis käib võrkpalli-, Tauri jalgpalli- ning Andreas, Ako ja Tan korvpallitrennis. Liis ja Ako õpivad lisaks sellele veel muusikakoolis: esimene õpib klaverit, teine kitarri.
“Trenni ja muusikakooli on nad kõik omal algatusel läinud,” kinnitas Ülle. “Ja kahjuks seal käimine neile vaevalt tuleb. Liisi puhul on näiteks hästi näha, kuidas ta oma puberteediea pinged klaverit mängides välja elab: hakkab õpitud pala üha kiiremini ja kiiremini läbi mängima. Kui tal sellist väljundit poleks, paugutaks ta võib-olla uksi või ütleks mulle halvasti.”
Lisaks sellele on kõik selle pere kooliskäijad lapsed noorkotkad või kodutütred, nii et kui nad ära laagrisse lähevad, jääb emale-isale silmarõõmuks ainult väike Singa.
Emadepäev Metsakülas
Kui viisteist aastat tagasi oli Kirovi kalurikolhoosi Omedu osakonna keskus, millele nüüd Metsaküla nimi on antud, vaat et unelmate asula, siis nüüd võiks filmiklassik Andrei Tarkovski seal uue “Stalkeri” filmida, kui ta veel elus oleks: nii haldus- kui tootmishooned seisavad varemetes ja rüüstatuna.
“?okiturismi võiks siin küll edendada, aga püsivaks elamiseks pole see praegu teab kui hea koht: varemed riivavad silma ja kui lapsed sinna mängima lähevad ? aga poisikesi ju sellisest kohast eemal ei hoia ?, võib neile seal iga hetk miski kaela kukkuda,” kurtis Ülle.
Kolm neljakorterilist elamutki, mis Kirovi-aegadel ehitati ja millest ühes Säälikud elavad, olid omal ajal tipptase, aga nüüd jätavad eluasemena juba soovida. Kõigepealt lõpetas katlamaja tegevuse ja iga pere pidi kütteprobleemi ise kuidagi lahendama. Kui Kirovi kolhoosi õigusjärglane, AS Esmar ühel päeval ka veekraanid kinni otsustab keerata (pumbad ja trassid kuuluvad neile!), seistakse silmitsi veel suurema probleemiga. Ja tegelikult on kolmetoaline korter kaheksaliikmelisele Säälikute perele ka lihtsalt liiga väike.
Õnneks kuulub nende elamise juurde päris suur õu ja aed ning otse maja tagant voolab läbi Omedu jõgi. Säälikute pere ja paari naabripere ühine emadepäevatraditsioongi on jõega seotud: pereisad viivad nimelt pereemad paadiga jõele sõitma ja mõnda kaugemasse, ürgsema loodusega jõeäärsesse paika piknikku pidama. Ja Ülle Säälikut ootab emadepäeval kindlasti laste küpsetatud kook ja üleslaulmine.
“Kõigepealt algatasin mina siin peres sünnipäevalaste üleslaulmise traditsiooni, mis on igapidi hästi juurdunud,” ütles Ülle. “Ma ise olen öösel kahe-kolme ajal torti küpsetanud, et sünnipäevalaps kella kuue ajal ära õnnitleda ja siis Tallinna bussi peale tormata. Sünnipäevalapsed omakorda püsivad üleslauljate tulekuni truult voodis ja hoiavad püüdlikult silmi kinni ka siis, kui nad tegelikult ammu ärkvel on.
Kui lapsed esimest korda ise emadepäevakooki küpsetasid ja mind üles laulma tulid, sai päris palju nalja: lapsed taipasid nimelt alles minu voodi ees seistes, et sünnipäevalaulu ei sobi sel puhul ju laulda. Ja pärast väikest arupidamissabinat võeti üles laul “Kes see laulab köögis?”. Siis ma küll naeru pidada ei suutnud!”
Küsisin Üllelt, millest ta suure pere emana kõige rohkem puudust tunneb, kas rahast, puhkusest või veel millestki muust.
“Olen selle üle palju mõelnud ja tean täpselt, millest: ajast, et lastega lihtsalt koos olla ning nende mured ja rõõmud ära kuulata,” ütles Ülle.
Koolipäeva jooksul tuleb tal suhelda vähemalt saja lapsega: ta peab suutma nende tähelepanu köita, neid õppima motiveerida, nende probleemidesse süveneda jne. Ning kui ta siis ükskord koju jõuab, ei pruugi tal enam jaksu olla oma lapsi kuulata. Ent tööl käimata ka hakkama ei saa. Alternatiiv oleks kodus istuda, sõrmi keerutada ja abiraha oodata. Aga abirahast ei jõuaks trennide, muusikakooli ja interneti eest maksta ega saaks paljut muudki head ja kasulikku lubada.
Nii et Ülle arvab, et õigem on siiski tööl käia. Ja arvatavasti mõistavad ta lapsed tema valikut ? kui mitte praegu, siis tulevikus. Torma koolis ollakse aga direktor Toomas Aavasalu sõnul juba praegu väga õnnelikud, et neil poolkogemata selline väärtuslik inimene oma majja õnnestus saada.
RIINA MÄGI
