Göran Raus, taluperemees Vägevalt:
“Seda on tulnud ette väga harva. Esimene elukohavahetus oli viiekümnendate alguses, kui meie perel kästi Vägevalt ära minna. Sinna tuli uus kolhoosiesimees Koskaru, maja saali tehti punanurk. Meie suur kuuelapseline pere jagunes sugulaste vahel laiali. Mind viidi Amblasse tädi juurde, alles aastaid hiljem sai meie pere Raplas uuesti kokku. Pärast keskkooli tuli Tallinna õppima minek ja pärast TPId jäingi Mustamäele ligemale 30 aastaks. Töökohti on mul väga vähe olnud: kuni 1990ndani töötasin televisioonis, siis sain isakodu tagasi ja olen nüüd Vägeval talumees. Vahepeal oli ka lühike äraolek Soomes, kus käisin õppimas ja töötamas.”
Hilda Müür, 87-aastane vanaperenaine:
“Mina pole elukohta üldse vahetanud, sündimisest saati olen elanud Võduvere külas. Mu vanaemad ja vanaisad on samuti siin elanud, ainult et majad on nüüd teised. Plikana olin natuke aega Kohtla-Järvel, seal oli vennal väikene poekene, kus mina aitasin müüa. Linnaelu mulle ei sobi, mina jään maale kuni surmani. Põllutööd ma armastan, enne sõda oli meil väike majapidamine ja kui jäime emaga kahekesi, tuli mul künda ja kõik ohjad enda kätte võtta. Kuni pensionini välja töötasin sordijaamas, ikka põllutöö peal. Tööraamatus ei olegi mul rohkem kirjas kui tööle võtmise ja pensionile saatmise kuupäevad. Sordijaam on vahepeal mitu korda oma nime muutnud, see on seal samuti kirjas.”
Leia Hoovi, pensionil farmatseut:
“Väga vähe, ligemale 25 aastat, kuni pensionile jäämiseni pidasin Jõgeval vetapteegi juhataja kohta. Esimene töö algas aga 1949. aastal Siberis. Viis aastat lõikasin taigas puid ja vedasin neid härgadega mägedest alla. Õppisin ülikooli kolmandal kursusel bioloogiat, aga tuli hoopis metsatööliseks hakata. Kui Eestisse tagasi pääsesin, tahtsin õppimist jätkata, aga arvati, et olen midagi kurja teinud ja ei lubatud. Siis kolisin Põlvamaale Villem Sassi nimelisse kolhoosi. Alguses sain tööle tärklisetehasesse, hiljem lasteaeda kasvatajaks. Mäletan, et minu palk oli 340 rubla kuus. Kui abikaasa sai seitsmekümnendate alguses Jõgeva MEKis tööd ja korteri, kolisime siia.”
Heinar Näkk, endine meremees Pajusi vallast:
“Praegu elan ilusasti ühes kohas ? Lahaveres, kus on mu maja. Neli klassi käisin Tapikul, siis pani isa mind Põltsamaa kooli. Viis aastat käisin Tallinna merekoolis, oli prii rõivas seljas, anti neli korda päevas süüa ja 9 rubla stippi. Edasi olingi kõvasti üle kümne aasta mere peal ja minu ainukeseks koduks sai laev. Mandril ei olnud mul isegi öömaja. Kui kuivale maale tulin, elasin koos naisega Tõrvas Mäe tänaval. Aga kui meremees tuleb maale, ei oska ta seal ju midagi teha. Pidin hakkama uut ametit õppima ja minust sai santehnik Valga KEKis. Praegu olen küll juhutööline, aga tahtmine on ikka merele tagasi minna.”
Toimo Taim, elektritööde ettevõtja:
“Ainult kaks korda elus, välja arvatud õpinguajad Võrus ja Tartus. Põlvamaal Verioral, kus on mu isakodu, oli ainult 8-klassiline kool. Sealt läksin Võrru ja sain tunda internaadielu. Seegi oli omaette põnev, kodust kaugemal olemine õpetab noorele poisile iseseisvust. Tartus algas jälle ühiselamu-elu, siis tuli kroonu ja kasarmuelu. Alles siis sain töö- ja elukohaks jälle Veriora. Kui algas majandite lagunemine, tuli hakata otsima uut töökohta. Nüüd elan juba tosin aastat Jõgeval suures kortermajas. Sünnikodu on samuti alles, seal käin üsna tihti. Praegune elu ongi kogu aeg ratastel. Mõneti huvitavgi, sest veerevale kivile ei kasva sammal selga.”
Heiki Jaanuska, üliõpilane Palamuselt:
“Elukoht on jäänud kogu aeg samaks – ikka Palamuse, kus on elanud ka mu esivanemad. Olen käinud neljas erinevas koolis, Türi tehnikumi ajal elasin ühiselamus, aga see pole ju elukoht ja kodu, vaid õppimise ja ööbimise koht. Praegu õpin Tartu Ülikoolis kalandust ja veekogude majandamist. Esimene töökoht oli mul tolleaegses Kaarepere Metsakatsejaama Härjanurme kalakasvanduses. Minu tööd on sattunud heitlikele ja ebastabiilsetele aegadele, mil on kadunud mitmed asutused. Nii ongi mul olnud õige mitmeid töökohti. Võib öelda, et kõige kauem olen ma püsinud oma ettevõtluse juures. Pole välistatud, et tulevikus saan mõne kindla rea oma erialal, millelt enam kõrvale ei kaldu.”
ARDI KIVIMETS