Kolmapäeva öösel on Narvas põlema pandud hõbekajakas. Linnu sabaosa on põlenud, samuti ka tiivad. Juhtus see ühe Narva lasteaia territooriumil. Põletatud linnu leidsid hommikul tööle tulnud lastaiakasvatajad ja teatasid leiust kohe Rääbise metsloomade turvakodu pidajale Villem Robile.
Lugu tundus kogenud veterinaarile algul uskumatu, nii et mees arvas end esialgu vene keelest mitte aru saavat. Kõik osutus aga tõeks ja Robide hoolealuseks on seekord hõbekajakas. Õnneks on linnu elutahe väga tugev, ta hakkas juba sööma ja jooma. Lennata ega õieti kõndidagi kajakas ei saa, võib-olla ei hakkagi kunagi saama.
Vooremaa küsis ka Nigula metsloomade turvakodu perenaiselt Kaja Kübaralt, kas talle tuleb meelde mõni sarnane juhus. Kaja Kübar ei mäletanud ühtegi teist nii jõhkrat lugu.
Küll aga oli mõni nädal tagasi Paldiskis juhtum, kus luik jättis elu kaitseväelase käe läbi. Sest purjutav mees oli otsustanud loomal lihtsalt kaela kahekorra keerata.
Inimeste julmusel pole tõepoolest piire. Mis toimub niisuguse inimese peas, kes abitu linnu põlema paneb? Või luige kaela kahekorra keerab? Või abitud kutsikad prügikotti pistab ja metsa viskab? Või oma vana koera metsa viib ja söögi-joogita puu külge kinni seotuna maha jätab?
Kusagil on midagi olulist jäänud tegemata. Kõikvõimalike faktide pähetuupimise asemel võiks lastele maast-madalast natuke rohkem õpetada ka elusolenditega ümberkäimist. Nii kodus kui ka lasteaias ja koolis. Ja võib-olla peaks ka töökohas töönädalat alustama manitsustega. Või hoopis kümne käsu meeldetuletamisega?
