Te olete üks peaminister Andrus Ansipi valitsuse ministritest, kes enamiku senistest suurematest tegudest teinud väljaspool Tallinna, nimelt väikeses Viljandimaa linnas Võhmas. Kuidas olete ennast võhmalasena teostanud?
Võhma on minu kodulinn. Olen hariduselt pedagoog. Üle kümne aasta töötasin Võhma Gümnaasiumis vene keele ja majanduse õpetajana. 1994. aastal sain Võhma abilinnapeaks ja 1998. aastal linnapeaks. 2002. aastal tulin Riigikokku asendusliikmeks ning kaks viimast aastat olen töötanud Eesti Linnade Liidu tegevdirektorina.
Kuidas kommenteeriksite Võhma seoseid Jõgevamaaga, Võhma Gümnaasiumi direktor on ju Siimusti mees Ergo Prave?
Töötasin linnapeana ajal, mil Ergo Prave valiti meie kooli direktoriks. Võhma Gümnaasiumis töötavad võimekad ja avara silmaringiga õpetajad. Eraldi tegutsevad ka muusikakool ja spordikool, nii et lastel huvialategevust jätkub. Huviharidust finantseerib olulisel määral linnavalitsus, nii et lapsevanematel tuleb selle teenuse eest vaid sümboolselt tasuda. Ma ei teagi ühtegi teist omavalitsust, kes huviharidust sama palju toetaks.
Koolijuht Ergo Prave, kes ise kuulub Reformierakonda, on mitmetes vestlustes avaldanud arvamust, et oluline pole mitte see, millises erakonnas keegi on, vaid see, et ta oleks töökas ja arukas inimene. Mida sellisest mõttekäigust arvate?
Eks ta nii olegi ja eks elu tuleb edasi viia.
Igal taasiseseisvunud Eesti sotsiaalministril on tulnud otsida lahendusi nii pensionäride kui noorte perede probleemidele. Sageli vaieldakse ka selle üle, milline sotsiaalne kategooria vajaks rohkem abi. Millisest vaatevinklist läheneb kõnealustele küsimustele uus valitsuskoalitsioon ja selle sotsiaalminister?
Olen veendunud, et pensionäre ja noori peresid ei tohiks mingil juhul vastandada ja ühte põlvkonda teiste arvelt eelistada. Uues koalitsioonilepingus on ühe prioriteedina määratletud pensionide küllalt kiire tõus. Ma arvan küll, et võlgneme selle vanemale põlvkonnale. Me kipume sageli unustama, et nad on pidanud üle elama raskeid aegu, ilma nendeta poleks aga saanud sündida ka Eesti riiki.
Mis puudutab aga lastega peresid, siis koalitsioonilepingus on ka palju punkte, milles pööratakse neile tähelepanu. Me võime rääkida sünnitoetuse tõstmisest, pere tulumaksuvabastusest alates teisest lapsest. Kui koalitsiooniprogramm ellu viiakse, peaksid mõlemad sotsiaalselt tundlikud grupid paremini toime tulema.
Kuivõrd võiks uue koalitsiooni ajal reaalseks muutuda keskklassi tekkimine ja tugevnemine?
Ütleksin, et keskklass on Eestis välja kujunemata. Meie käärid on pigem sellised, et on väike hulk ülirikkaid ja ülejäänud osa kipub olema küllalt ühtlasel majanduslikul tasemel. Kindlasti peaks välja kujunema ka keskklass. Ühtlasi tuleks arvestada sedagi, et mitte keegi ei tohi olla tõrjutud. Kõik peavad oma eluga hakkama saama. Ma arvan, et nii mõnigi punkt selles kaolitsioonilepingus täidab just seda eesmärki.
Üheks sotsiaalsete murede ja pingete põhjustajaks on ka tööpuudus. Seda on tunda saanud ka Teie kodulinn Võhma pärast lihatööstuse pankrotistumist. Millised on Teie mõtted seoses tööhõivega?
Kindlasti pean mõtlema, kuidas inimestele rohkem tööd tagada. Samas usun, et eelduste loomine uute töökohtade tekkimiseks on kindlasti ka majandus- ja kommunikatsiooniministri Edgar Savisaare huviorbiidis.
Milline võiks edaspidi olla aga Eestimaa hooldekodude käekäik? Missugust arengut prognoosite näiteks Jõgevamaal asuvale Võisiku hooldekodule, mis on mõeldud erivajadustega inimeste jaoks?
Kõigepealt pean ennast hooldekodude olukorraga kurssi viima. Ma tean, et sotsiaalministeeriumis töötatakse välja vastavaid kontseptsioone ja pakutakse ka lahendusvariante. Oma kommentaare pean aga veel ennatlikeks.
Teie eelkäija sotsiaalministritoolil Marko Pomerants on tuntuks saanud kui harrastusluuletaja. Millised on teie hobid?
Minu hobiks võiks pidada mälumängu. Olen seda mänginud isegi televisioonis ja käinud paar korda ka Miljonimängus, kus ma natukene ikka võitsin ka. Samas olen ka tugitoolisportlane. Kunagi olen käsipalli mänginud ja püüan ka praegu end jõudumööda liigutada.
JAAN LUKAS
