Lugesin lehest ühe solvunud bussikasutaja kirja. Ja solvusin isegi. Nii nagu paarkümmend ülejäänud Palamuse Gümnaasiumi õpetajat. Just üks meist solvas puudega inimest. Kuid ainult üks… Kes peaks selgitama meie õpilastele ja nende vanematele, et ühe patud ei ole kõigi patud, et ühe süütegusid ei saa üldistatult kõigi peale panna.
Seda ei saagi selgitada, sest nii just austatud kirjutaja on teinud. Ja nii me püüamegi edasi tunde anda ja loota, et vast nad ei arva, et mina nii käitusin.
Mitte õigustades valet käitumist, sooviks siiski nii kirjutajale kui ka kõigile järgmistele kirjutajatele südamele panna: mõelge, mida te kirjutate!
Kui Te teadsite, et inimene, kes käib kord nädalas Palamusel tunde andmas, on selle kooli õpetaja, oleks võinud ju ka teada, et selles koolis on ka teisi õpetajaid. Veelgi enam- ühe õpetaja nimi on isegi Isotamm! Keskmine lugeja ei pruugi aru saada Teie luulelennust ja poeesiarmastusest, vaid mõtleb just nii, nagu paljud seda tegid- Luts tähendab Palamuset, Isotamm süüdlast. Ja seda ei olnud ta mitte. Ma ei kujutaks seda isegi õudusunenäos ette.
Kui teate süüdlast ja soovite endale tehtud ülekohtust teisi teavitada, siis tehkegi seda. Mitte üldistades. Iga üksiku inimese patud jäägugi selle inimese hingele, ei tasu seda tahtlikult või rumala peaga tahtmatult kõigi hinge laiali puistata.
Vooremaa toimetusel paluks aga edaspidi mõelda, kas avaldada kõik kirjad sõna-sõnalt või muutes midagi inimlikumaks. Näiteks kasvõi pealkirja. Mõeldes kasvõi oma endise kolleegi ja tema lese peale..
Et ma Jesseni luulet kooli ajast ei mäleta, lõpetaks hoopis oma sõnadega:
On igal inimesel oma hing
ja mustast sektorist ei must pea olema ju terve ring,
ei punanokast punasemaks muutu kurg,
ei ühest mädan`d kurgist halb saa olla terve turg.
Üks rumal sõna aga rumalaks teeb ilma;
siit palve ? ehk tulevikus hakkama saaks ilma…?
Valdi Reinas
