Kui möödunud nädalal julges 6. mail suletava Marati Mustvee vabriku juhataja Anatolia Lunina juba pisarateta aknast välja vaadata, siis sel nädalal on saabunud mõningane selgus – vähemasti praeguse seisuga võiksid 56 õmblejat tööd saada. 99-56 = 43. Tööd oleks seega veel vaja 43 inimesele.
Tõsi, enamik inimesi saab tööd tõenäoliselt mitte enam kodulinnas Mustvees, vaid Tartus või Jõgeval. Kuid hea seegi.
Meie inimestel on ikka veel väga raske harjuda mõttega, et ta peaks minema tööle kuuekümne või ka neljakümne kilomeetri kaugusele. Kui mujal maailmas on tööjõud küllalt mobiilne, siis meil pole veel nii harjutud. Terve oma elu kodukohas töötanu ei taipagi kiiresti muutunud olude sundi. Elu ise sunnib aga taipama. Kui Mustveest hakkab näiteks Tartusse tööle käima mitukümmend naist, on võimalik organiseerida ka transport.
Tõsi, ka praegu on Eestis palju inimesi, kes sõidavad iga päev rohkem kui sada kilomeetrit tööle ja teist samapalju koju tagasi. Nad ei kurda, sest on juba harjunud.
Paljud inimesed ei pruugi paraku õmblejatena rakendust leida. Sellisel juhul tuleks neil omandada mõni muu elukutse. Hea, et selgitatakse välja, milliste erialade inimesi on praegu maakonnas vaja. Lihtsalt õppimise pärast pole mõtet uut ametit õppida. Inimesed peavad uuel erialal ka rakendust leidma.
Veel on tööhõiveametil võimalik koostöös töötuga koostada talle individuaalne tööotsingu kava. Eesti Põlevkivi oli esimene, kus Ahtme kaevanduse sulgemise järel töötuks jäänud kaevuritele koostati spetsiaalne plaan. Samasugust skeemi on rakendanud ka Eesti Raudtee Tapa depoos toimunud koondamisel. Seal oli lihtsam, sest vabaneva tööjõu järele oli nõudlus, kuid inimesed said tööd hoopis mujal.
Mitte kunagi pole, et ei saa kuidagi. Kuid ikka üks samm korraga. Loodetavasti on mai alguseks Mustvee naiste jaoks asjad enam-vähem selged.
