27.
Järgmisel päeval said lapsed jälle kokku.
“Noh, kuidas vanematega läks?” uuris Jaan.
“Oh.. Jaan, jutuajamine minu emme-issiga ei läinud nii hästi, kui oleksin soovinud.”
“Kuidas läks siis?” küsis Jaan uuesti.
“Nad ütlesid, et neil ei ole aega. Nad ütlesid, et on vaja aias tööd teha ja üldse tööl käia. Aga nad ju võiksid väikese puhkuse teha..” nukrutses Mari.
“Minu vanemad ei arva meie suveplaanist ka väga hästi. Nad ei tahaks telkidega kusagil suvalises kohas ööbida. Nad tahaksid ikka korralikku öömaja, mõnda suvekämpingut või hotelli…” tunnistas Jaan.
“Aga,” segas Mari vahele, “siis see ju ei ole see, mida me tahame. Me tahame vaba loodust ja merd.”
“Nojah, aga mu vanemad ei saa telgis magada,” ohkas Jaan.
“Aga proovime veel nendega rääkida, äkki nad on ikka nõus meiega mere või järve äärde minema?”
“No muidugi proovime. Täna õhtul jälle.”
“Aga seni lähme mängime sinu juures korvpalli. See, kumb kaotab, täidab teise soovi? Oled nõus?” tegi Mari ettepaneku.
“Eee, ikka. Nagunii mina võidan,” vastas Jaan ja lapsed jooksid kuuri palli järele. Kuid tegelikult hakkas Jaan veidike kahtlema, kas ta võidab, sest Mari oli korvpallis juba väga osav — tänu Jaani asjatundlikule treenimisele.
Mari käes oli pall. Oli otsustav hetk: kumb nüüd palli korvi saab, ongi võitja. Mari jooksis kiiresti korvi poole, kuid Jaanil õnnestus osavalt pall endale saada ja kähku korvi lennutada. Tüdruk päris kohe, milline on Jaani soov.
“Ma ei teagi niimoodi äkki.”
“Kas sa siis ei mõelnudki välja?” imestas Mari.
“Mul ei olnud ju aega mõelda, mul oli palju tegemist palli mängimisega,” vastas Jaan.
28.
“See ongi sinu soov?” küsis Mari.
“Nojah,” vastas Jaan.
Jaan oli soovinud, et Mari suureks kasvades temaga ülbeks ei muutuks ja tema sõber ikka edasi oleks.
“Aga miks sa arvad, et ma peaksin sinuga ülbe olema?” uuris tüdruk.
“No ma ei tea. Sa oled palju kasvanud ja suuremaks saanud. Sa oled korvpallis päris tugev ja… ma ei tea, võib-olla oli see loll soov.”
“Ei-ei. Ja loomulikult ma täidan selle soovi. Me jääme alati sõpradeks. Ka siis, kui olen juba kolmkümmend või kuuskümmend.”
Jaan naeratas häbelikult ja näppis kive. Lapsed istusid maas.
“Jaan,” ütles Mari äkki, “sa oled mu parim sõber. Ma ei mäleta mitte ühtegi teist mängukaaslast, kes oleks minuga iga päev mänginud ja nii lahke olnud kui sina, Jaan.”
“See on hea, kui ma su parim sõber olen,” ütles Jaan. “Mul oli ka kunagi üks väga hea sõber – Tõnis. Aga ta kolis perega Soome, kaks aastat tagasi vist. Temaga me tegime igasugu lollusi. Olime selle kandi kõige hullemad poisid. Ja praegu, kui ma mõtlen, siis oled sina minu parim sõbranna.”
“Kas sul klassis ei ole sõpru?”
“On. Kõige vahvamad on Kaur, Villem ja Tom.”
Lapsed rääkisid natuke aega sõpradest, kuni jõudsid välja pereni.
“Aga Jaan, mida me siis selle reisikesega teeme?” päris Mari.
“No ma ei tea. Äkki räägime veel?”
“Tea, kas on mõtet.”
“Sinnapaika ei tahaks jätta.”
“Ei tahaks jah. Aga me ei saa ju vanematele vastu hakata,” lausus Mari.
Möödusid mõned päevad ning lapsed mängisid Jaani aias kuuri juures lauamängu. Kui mäng hakkas alles hoogu võtma ning Jaani edu oli tohutu, hüüdis poisi ema teda järsku köögiaknast:
“Jaan, ole pai ja tule tuppa!”
Jaan torises veidi, kuid vantsis siis tuppa, jättes meelde nii enda kui ka Mari mängunuppude asukohad. Ta ei arvanudki, et Mari oleks sohki teinud, kuid soovis teada, kumma seis on parem.
Jõudnud tuppa, peatas ema ta juba enne kööki jõudmist:
“Jaanike, mäletad, sa rääkisid meile mingist reisist järve või mere äärde?”
Jaan noogutas, tema näole ilmus lai naeratus ja ta aimas, et nüüd hakkab alles lõbusaks minema.
Kui tahad teada, mida Jaani ema rääkis, osta järgmise nädala laupäevane Vooremaa
